Waldorfnukkudest inspireeritud Stella ja Anna meisterdamisest

Sissejuhatuseks pean ma tunnistama, et lisaks puuvillasest kangast loomade/nukkude õmblemisele on mul ka suur huvi waldorf-nukkude laadsete tegelaste vastu. Nende valmistamismaterjaliks on puuvillane trikotaažkangas - millel on kahtlemata omad head ja vead võrreldes tavalise puuvillasega. Minu suureks inspiratsiooniallikaks selles valdkonnas on figandme.com blogi, kust leiab ka hulganiselt juhiseid sedalaadi nukkude tegemiseks. Muidugi jääb ainuüksi sellest materjalist esimese tegelase kokkupanemiseks väheks - seega soetasin etsy'st ka Lali Dolls'i ühe sobivana tunduva nuku meisterdamise juhise.
Pärast materjalide tellimist võtsin päris pikalt hoogu ja muudkui vaatasin erinevaid fotosid-juhendeid-videolõike - kogu see viltimine ja sidumine ja käsitsi õmblemine tundus pisut hirmutav ning komplitseeritud. Muudkui ootasin seda "tuhinat" või "õiget hetke". Aga ühel vaiksemal õhtul hakkasin lihtsalt otsast pusima. Et mis seal ikka. Kõige lihtsamini jõuab ikka tulemuseni siis, kui asjaga lihtsalt algust teha. Hakkasin aga villast "ajusid" veeretama ning esimese waldorf-laadse nukuna valmis minu näppude vahel Stella, kes on tehtud küll Lali Dolls'i lõigete järgi, kuid kaldusin nuku kokkupanemisel juba päris mitmes kohas juhistest kaugele ning kasutasin kusagilt mujalt leitud/näidatud töövõtteid ning meetodeid.

Fotol koos Mummuga

Stella jääb meie pesamunale ja nö. näidisnukuks ning rõivamodelliks. Esimese sedalaadi minu poolt valmistatud leluna ei raatsi teda lihtsalt laia ilma saata. Sellest hoolimata ilmnes tema puhul juba rida asju, mida tahtsin muuta - nii et järgmise tegelase juurde asudes oli hulk uusi jooniseid ja ideid.
Enne tööprotsessi kirjeldamist räägin ka natuke Anna sündimise tausta. Tema on minu näppude vahelt tulnud teine waldorf-laadne tegelane. Lühidalt juhtus see, et kinkisin toredale tuttavale tüdrukule nuku kinkekaardi sünnipäevaks (sellest sünnipäevast on küll juba jupp aega möödas). Kink sai tehtud väikese tagamõttega, et tahaks talle väga midagi erilist kinkida - ning samas sooviks ka rakendada oma uusi mõtteid ning lõikeid. Sedalaadi nuku meisterdamine on nii suur töö, et kõige parema meelega loon tegelase juba konkreetset tulevast omanikku mõttes kandes. See plika on silitanud mu hobusid põnnieas ning mängib nüüd rõõmsalt minu põngerjatega, kui juhtume perekondlikel üritustel trehvama. Ta on igatepidi lahe tegelane ning minu laste suur iidol.
Igatahes sai kinkekaardile lisatud väike ankeet, kust peaks kajastuma natuke oodatava nukuga seotud mõtted, mis tulevalesel omanikul parasjagu meeles mõlkusid. Nii armsalt üles tähendatud, et kahju oleks seda fotot jagamata jätta:

Aga ankeedi täitmisega asi sugugi ei lõppenud: võtsin ühele ühisele sauna-eelõhtule kaasa kogu oma hetkel kodus viibiva nukupargi, et teha väike lelude presentatsioon, kus tulevane nukuomanik sai erinevaid minu meisterdatud mänguasju natuke näha-katsuda. Selle ürituse käigus sai välja valitud Annale juuksed ning kõrva taha pandud mõned vihjed riietuse osas. Sündmus ise oli väga meeleolukas, kuna kohal oli ka teisi lapsi-emmesid ning igaühel kujunesid välja oma kindla lemmikud. Kui lastel löövad silmad särama, siis nukumeisterdajaga seal kõrval juhtub paratamatult sama. :)

 

Fotod nukupresentatsioonilt: Kedi Randi

Igatahes sai ette antud ideedega juba edasi tööd teha ning praeguseks on Anna uues kodus juba arvestatava lugemusega, teeb usinalt kooliülesandeid ning on kursis ka peenemate balletiharjutustega.

Sedalaadi nukkude õmblemine pole sugugi lihtne ning ega minulgi õnnestunud kõik esimesel katsel. Aga kahtlemata on see olnud õpetlik.

Stella ja Anna "ajud" veeretasin villast valmis koos. Minu nukkudel on pea südamikuks pesumasinas tihedaks ning raskeks vilditud villapallike, mille ümber siis mähitud suurem kogus villaloori. Viimased kihid pea mähkimise villa on suuremat sorti ruudukujulised villaloori tükid, mille ümber pea mähkimisel jääb suur osa villa kaela tarbeks. Stella puhul tegin selle vea, et ümber pea mähitud loor oli liiga õhuke ning kael seetõttu pisut habras. Anna puhul sai see viga teadlikult parandatud. Edasi sai see villapea kaetud õhema puuvillase "sukaga" ning vastavalt waldorfi traditsioonidele nööritud. Nöörid tuleb pea külge ka korralikult õmblustega fikseerida. Kaelaosale jäikuse ning nuku tugevama "selgroo" annab nõelviltimine - nii saab pea all rippuvast villakuulist konkreetne tihke pead püsti hoidev villamass.

Nööritud peaga hakkas suurem nõelviltimistöö. Stella puhul olin veidi tagasihoidlikum, aga Annale soovisin rohkem popsis põski ning laiemat naeratust. Päris keeruline on jõuda enam-vähem ühtlase ja piisavalt tugevaks vilditud tulemuseni, mis nahatooni pealiskanga alt ilusasti välja joonistuks.

Kasutan nii nuku pea kui ka keha puhul sama Šveitsi tootja kvaliteetset EN71-1,2,3 nõuetele vastavat ÖKO-TEX  - sertifikaadiga trikotaažist nukukangast. Selleks, et näojooned ilusasti välja joonistuks, on pea puhul kasutatav kangas õhem ning venivam - olles mõlemalt poolt ühesuguse soonikulise pinnaga. Kehaosas kasutan tugevamat sama tooni kangast, millel on selgelt ühipidikoeline ning pahupidikoeline pool - kangal on ka selline mõnus libedamat sorti siidine pind, mis ei tohiks naljalt topiliseks muutuda ning peaks olema ka kergelt mustusthülgavate omadustega.

Erinevalt Stellast on Annal täiesti oma isiklik ja selgelt väljajoonistuv sentimeeter kaela, mille nöörimiseks ning viimistlemiseks leitud inspiratsioon nukufotodest. Erinevalt Stellast on Anna kael nööritud ning õmmeldud kahest kohast, et tagada pea ümber oleva kanga parem fikseeritus ning istuvus. Tugevam kael on hädavajalik selleks, et ajapikku ja tõsiselt mängituna nuku pea kaela otsas naljalt vänderdama ei hakkaks. Kui alguses pidin suurmaks väljakutseks nuku pead, siis olgem ausad, et jantisin keha ning jäsemetega oluliselt pikemalt... soovisin Anna puhul kasutada juba oma visandatud/täiendatud lõikeid, mis viis kokkuvõttes selleni, et lõpiku tulemuse valmimiseni tegin näiteks kolm komplekti erinevaid käsi. Jalgade sääreosad said juurde plikalikku kumerust ja nende puhul sain hakkama ühe komplektiga. Anna kehaosal on ka saledam piht, mis ehk aitab kaasa riiete paremale istuvusele. Kaks asja, millega ma pärast kahe nuku tegemist ei ole endiselt rahul, on käte keha külge kinnitamine ning jalalabad. Ilmselt soosiks õlgade paremat istuvust see, kui käsi mitte päris õlani täis toppida - samas mängu ning ajaga istub vill oma pesasse paremini ära ning siis võivad käed jälle pisut ehk liiga lotendavad jääda...
Mingi hetk mõtlesin, et ehk peaks baleriin saama täiesti ilma painutama tipp-varbad. Aga otsustasin viimasel hetkel siiski ümber. Klassikalise waldorfnuku topitud ning siis murtud/õmmeldud jalalabade suureks miinuseks on see, et neil sisuliselt puudub kand - ja katsu sa valmistada korralikke jalanõusid ilma kandadeta kliendile. Reaalsuses on ainsamaks hästi istuvaks valikuks kootud või heegeldatud papud. Juhtusin trehvama ka fotoõpetust, kus jalalaba osa oli topitud ning murtud/õmmeldud vahetult enne sääreosa villaga täitmist - ehk annan sellele jalalabale veel viimase võimaluse enne, kui muid lõikeid või töömeetodeid katsetan.

Siiani on minu jaoks kõige keerulisem õmmeldud/villaga täidetud keha kokkuõmblemine üheks tervikuks. Muidugi on üksjagu pusimist, et jõuda nii kaugele, et kõik detailid omaette tunduvad toimivat - paraku ei pruugi nad kokkuinstalleerituna sugugi oodatud tulemust anda.

Paljud nukumeistrid tikivad näojooned valmis juba siis, kui nukk ei ole veel kokku õmmeldud - mina olen siiani eelistanud seda teha siiski pärast nuku kokkuõmblemist. Suureks abiks nuku näo tikkimisel on lilla trikimarker, millega saab vajalikud detailid näole visandada - marker kaob aja või vähese niisutamisega. Sellest hoolimata tuleb tõdeda, et kahe täpselt ühesuguse silma tikkimine on raketiteadus. Identsust on suhteliselt võimatu saavutada - see nõuab kohati ülimat kannatlikkust ning üksjagu õmblemist-harutamist. Ega nukumeistrid asjata ei naljata, et silmade tikkimiseks pead sa olema "pühaku  meeleolus" - st. varuma ääretult kannatust.
Selleski osas on arenguruum veel suur, kuid tuleb tõdeda, et perfektselt sümmeetrilist inimestki on vist leida suhteliselt võimatu.
Lisaks silmadele on tikkimislõngaga esile toodud ka suujoon, nina , kulmud.

Kui kõik eelpoolloetletu on tehtud, siis järgnevad lahedad lisaatraktsioonid detailidega: pisikesed kõrvalestad, väike pepu, tilluke naba, paari tugeva pistega loodud lohukesed põlvedes ning pahkluudel. No need on need väiksed kirsid tordil! Ja muidugi ärgem unustagem juukseid! Stella jaoks tahtsin konkreetselt ära proovida DollyMo Brushable Wool lõnga - mis on nimetatud sarjas see nö. posipea lõng. Annab väga ilusti juustele mahtu, aga käe all on ta ikka oluliselt karmim kui Anna Brushable Mohair samalt tootjalt. Anna jaoks oli soenguvalikus kolm erinevat juuksetüüpi - wendsleydale lokid, mohäärist laineline nukuparuka tooraine ning eelpoolkirjeldatud lõng, mille tulevane nuku omanik ise kolmest välja valis. Kuna pikad juuksed olid samuti soovina kirjas, siis Annale sai heegeldatud kõigepealt Dolly Mo Brushable Mohairist parukas, parukast pikk villakiud välja harjatud ning siis paruka külge kinnitatud kahe karva kaupa pikad juuksed.

Ära kulus terve tokk maasikablondis toonis lõnga.

Sellega võis kokkuvõttes nuku valminuks lugeda - ja asuda rõivaste kallale.
Andmaks ettekujutust sellest, kui palju sedalaadi nuku tegemisel nii kaugele jõudmine tööd nõuab - siis ainuüksi käsitsi õmblemisele kulus mul Anna puhul ca 40-50m tugevat polüesterniiti. Kõik käsitsi tehtud õmblused (va kõrvade pea külge kinnitamiseks tehtu) - on kestvuse tagamiseks vähemalt 2 korda läbi õmmeldud. Ja muidugi tuli ette ka tehtud õmbluste harutamist.

Anna lugu...

"Khmmm... roni nüüd ilusasti toolile ja teeme sinust mõned pildid!"

"Ahahh."
"Mul on siin üks mõnus tass, äkki võtad selle ilusti käte-jalgade vahele. Ma arvan, et kui sa tahad kunagi baleriiniks saada, siis peaks see tekst seal tassil sind kõnetama - no seal on kirjas, et peaksid liikuma oma unistuste täitmise poole!"

"Ei see kruus on mu jaoks suur... Ma ei suuda seda tõsta. Mulle meeldivad hoopis maasikad selle väikse tassi peal. Selle maasikatega kruusi poole ma oleks küll nõus liikuma. Need maasikad inspireerivad mind palju rohkem. Ma ei tea sellest unistuste liigutamisest veel midagi arvata. Võin ma võtta selle väiksema kruusi palun?"

"...pole päris sinu tassike teed?"
"Teed? Kas me hakkame teed jooma? Ma loodan ikka, et piparmündi oma!"
Anna plaksutab käekesi ja jääb neid nukralt silmitsema:
"Vaata, millised musklid mul on!... Ma tahaks siiski õppida balletti... praegu ma näen välja nagu riistvõimleja või see, kes neid kange tõstab... tead küll. Palun, kas ma ei saaks veidi peenemaid käsivarsi?... ja kuhu see piparmünditee siis jäi?"
"Meega?"
"Absoluutselt... ma arvan, et ma tahaksin balletis tantsida mesilase osa. Mesilased on nunnud... neil on tiivad ja tarud. Nad on kasulikud. Muidu kõik tahavad luike tantsida... nagu Anna Pavlova. Aga mina tahan ikka mesilast... Mesilaste kuninganna Anna... Selle jaoks on vaja muuseas krooni ka, kui sa ei teadnud. Sest kuidas muidu on aru saada, et ma olen kuninganna, mitte mingi tavaline mumm."
"Ma koon sulle selle krooni... ära üldse muretse. Aga esialgu heegeldasin Sulle hoopistükkis paruka, mis näeb välja nagu sibulapoisi soeng... "

 "No kas sa ei võiks siis seda juba rohkem mesilase sarnaseks kammida... nagu Stellal... ja üldsegi on mul vaja pikemaid juukseid, kui Stellal, sest mul on ju vaja teha krunni. See kõik on selle mesilase tantsu tarvis - nüüd mul on sellised ilusad ümarad käed, et ma saan keerutada nii palju kui vaja... no isegi nii kiiresti, et jalad peaaegu ei puutugi maad - nagu mesimummu lend! Ja kõik näevad eemalt, et ma olen baleriin, mitte kangitõstja tüdruk, kes jõusaalis ainult trenni teeb..."

 "Esialgu saad ikka väikesed patsibeebid ainult... pikema juukse installeerime veidi hiljem. Mulle jällegi näiteks need tillukesed patsid meeldivad väga...

Äkki istud siin siiski veel lendamise asemel ja proovime kleiti?... hmmm... neid ilusaid nööpe võiks siiski olla kaks... ja kindlasti saad sa alla äärde ka ühe muheda valge satsi...

Ma usun, et sul on vaja ka tuduülikonda - mitte küll mesimummu tantsu jaoks, pigem ikka magamiseks. Kuigi kui me hästi otsime, leiame sulle sobiva kanga, mis toob mesimummulised unenäod!"
"Ooooooo! See riie meeldib mulle väga!  Aga need juba on kellegi tuduriided? Ja need on hirmus suured - seal magan nagu magamiskotis! Äkki võlud väiksemaks?"
"Need olid ühe pisipõnni tudukad varem. Ei ole vaja võluda - kääridest ja õmblusmasinast täiesti piisab. Muidugi tuleb veel leida mõni trukk ja ehk tilluke teistmoodi trikk asja juurde... Ja ennekõike on selle jaoks vaja aega...oehhh"
"Ja AEGA ei ole sul ju ilmaski rohkem, kui viis minutit korraga... oehhh tõepoolest... see aja leidmise jutt teeb mu alati natuke nukraks, sest nii tundub mulle, et ma ei saa IIIALGi nii valmis, et lõpuks Elsaga kohtuda. Kas ma selle aasta jooksul ikka saan valmis?"
"Ära palun kurvasta, ma võtan ennast käsile! Ja usun, et ikka selle aasta jooksul te kohtute. Ja kui mitte täna õhtuks, siis üheks selle nädala õhtuks on sul nii mesimummuliste unenägude tudukad kui ka pikad juuksed olemas."

 ...
"Hehh - tõepoolest on need tuduprillid hädavajalikud! Iga tõsist trenni tegev baleriin vajab ju ohtralt ilu-und. Ma olen kuulnud, et magamine teeb ilusaks... Ma isegi usun, et sellises mesimummulises tuduülikonnas magades saan ma palju paremini oma mesimummutantusu selgeks. Kas täna öösel võib jänkuissi mu kaissu tulla? Tuduprillidega on hirmus pime magada ja kahekesi on julgem..."
"No pigem tõmba need tuduprillid päevaseks lõunauneks pähe! Aga jänkuissi hea meelega tudub su kaisus, kui mõni pisipõnnidest teda täna voodisse ei kraba. Ta on seltskondlik kõdijänes - nii et ära ehmata, kui ta une ajal sind ka natuke juhtub käpaga kõdistama."

 ...
"Tere hommikust Anna! Mis sa lippad siin ringi nagu porgand! Naba on veel valmis vaja nõeluda - tule teeme selle kähku ära! Ma tegin eile sulle karbi ka... Elsa juurde minekuks saad sinna sisse ka kõik oma riided kaasa võtta ja siis on reis lihtsam. See on nagu täiesti sinu enda ilu-une karp. Ja su loendamatud riidehilbud ei lähe ka siis nii lihtsalt kaduma. Proovime?"
"No mitte ilma uue nabata! Ja see karp on ju üüratult suur, kas tõesti mul on nii palju riideid või ruumi vaja? Või tuleb Stella ka kaasa?

Äkki aitad nüüd otsid kõik mu riided ka kokku, et ma saaks valida, millises kostüümis Elsaga kohtuda... Ma ise ikka armastan seda mesilase ülikonda kõige rohkem... Sa vist aimasid seda? Miks muidu on sellel südame kujuline tasku?"

 "Aimasin-aimasin... Elsa juurde asud sa siiski teele üksinda ja ma ikka arvan, et ehk paneme kleidi... Esimene kohtumine tuduülikonnas jätab sinust mulje nagu suurest unimütsist.... ja ma usun, et Elsa pigem plaanib sinuga mängida. Ehkki hea käitumise korral võetakse sind ööseks ka ehk kaissu. Sa oled ju mõnusalt pehme ning kaisutatav."
"Eitea... kas siis ikka paneme selle satsiga kleidi, mitte selle, millega ma hakkan baleriinina mesilasetantsu keerutama? No ja seda krooni oleks ju kahju karbis laiaks magada...."


"Jah - selle kootud pitsilise kleidiga võid oma mesimummutantsu teha, kroon peas, kui tuju tuleb... kuigi sul on ka peenemat sorti viskoosist retuusid trenni tarbeks. No sellisteks päevadeks, kus sa tahad teha keerulisemat trenni, milles ei ole niiväga sitsi-satsi ja krooni vaja - näiteks harjutada hundirattaid või peapealseismist. Ma usun, et Elsale meeldib su valge satsiga kleit ka, sest ta ise soovis sulle sellist. Mäletad?"
"Ei mäleta... Mind ju siis ei olnud veel, aga aita siis nüüd see kleit mulle selga ilusti panna ja ma hea meelega läheks juba karpi ära Elsaga kohtumist ootama. Kogu see sehkendamine on ju juba NIII KAUA aega võtnud."

Anna on loodud inspireerituna waldorfnukkudest - tema õmblemiseks on kasutatud kvaliteetset šveitsi puuvillast nukutrikotaaži ning kvaliteetseid Gütermanni ning Coatsi niite. Anna on ca 50cm pikkune suur istuv nukk, kellel on nõelvilditud näojooned, käed ning jalad on õlast-puusast selliselt keha külge õmmeldud, et neid saab lihtsamaks riietumiseks ning mänguks liigutada. Annal on väike modelleeritud pepu, naba ning õmblusega kujundatud põlve-luupekseliigesed, täidiseks on kasutatud meie oma talu mahelammaste pestud-kraasitud villa. Näojooned on hoolikalt nõelvilditud - silmade, suu ning kulmude tikkimiseks on kasutatud puuvillaseid tikkimisniite.
Anna juuksed on valmistatud DollyMo Brushable Mohair nukujuukselõngast - heegeldatud parukale on kinnitatud kahe "karva" kaupa pikemad juuksed.

Anna garderoob koosneb alljärgnevatest esemetest:
 - Valge satsiga puuvillane roosamummuline puuvillasest Tilda kangast kelit, mis on kahe trukiga seljalt kinnitatav, ees kaunistuseks kaks kirssidega nööpi, vooder taaskasutusbatistist,
- Kootud/heegeldatud roosades ja valgetes toonides eest nööbitav baleriinikleidike, kasutatud luksuslike alpaka ja alpaka/siidi segulõngu, kleidikesel on  pitsist õmmeldud õlapaelad ning heegeldatud ja tagant sõlmitav vööpael,
- poolpikk tüllist satsiga alus-seelik, mis sobib mõlema kleidi all kandimseks,
- viskooosi/elastaani segusest kangajäägist kirjud retuusid, millel on kummivärvel,
- mahekangast puuvillane lühikeste puhv-varrukatega batistpluusike, mis kinnitatav seljalt kolme väikse trukiga ning alläärest kaunistatud puuvillapitsiga,
- taaskasutuskangast puuvillane kolmeosaline tuduülikond: pluus kinnitatav eest kolme trukiga ja püksid kummivärvli ning väikese südametaskuga, lisaks uneprillid, mis on vooderdatud taaskasutuskangaga,
- kootud pitsiline mereroheline õlasall luksuslikust alpaka-siidi segulõngast,
- kootud meriinolõngast mereroheline kroon-peapael,
- kootud alpakalõngast papud, mis on ääristatud roosa alpaka-siidi seguse lõngaga ning kinnitatavad nööbiga,
- taaskasutuskangast õmmeldud pitsiga ääristatud aluspüksid ning kauplusest ostetud pitsiäärisega puuvillased beebisokid.
Rõivaste õmblemiseks vajalikud lõiked ning kudumismustrid on ise kujundatud/täiendatud.
Lisaks on Annaga kaasas ka tema loo fotodega illustreeritud väljatrükk, väike kotike koduaia ürtidega, mis peaks eemale peletama koid ning ka tükike põsepunakangast jumestuse värskendamiseks.

The Red's

Niisiis kaks punapead.
Mul õde ütles ilusti, et nendel kahel kratil on juba sellised  näod peas, et kui nad karbist lahti lasta, siis nad kihutavad kohe oma krattusi tegema.

Aga eks ta ole...natuke nagu väikest Myyd mõttes kandes nad mõlemad said valmis õmmeldud.... ja eks seda neil mõlemal on näost ka natuke näha...

Tegelikult on küll selle duo algatajaks hoopis Punepea Meeri, keda üks hää sõber oma lapsele pildi järgi kingiks soovis. Reaalsuses aga juhtus nukk ikka üle arvatud suuruse tulema - oma pikkuse poolest sai ta isegi nii arvestatavate mõõtmetega, et  karbi valmistamisest talle ma loobusin... no need koivikud said ikka üüüüüüüratult pikad.... Ja siis saigi kokku lepitud, et teen põnnile kingiks selle Punapea Meeri asemel kedagi oma tütre Printsess Merida sarnast...

Printsess Merida tegin Maibsule juba jupp aega tagasi - minu esimene nukukatsetus üle pika aja. Tema puhul ei jäänud ma eriti rahul selle nõrga kaela sündroomiga, mis esineb ka Lotte multika kangelastel, keda Eesti turul müüb Mosaic kaubamärk.

Igatatahes lõpptulemusena valmisid Kribu/Krabu tegelane ja Maasika Mari, kes mõlemad said uue ja innovaatiliselt nõelvilditud kaela ning laheda punase juuksepahmaka.

Kribu/Krabu läks kingikotti ning Maasika Mari jäi ootama oma päriskodu. Selle otsinguil rändas ta ringi mööda erinevaid laatasid ning viibis põgusalt ka Saarte Sahvri poeletil... Sellest hoolimata lõppes tema lugu õnnelikult - sai ta endale veel juurde endasarnase seltsilise ning rändas pühade eel jõuluvana kingikotti.

Mõlemad said siuksed kratid plikad. Ehk seetõttu, et originaalis on need ühele lahedale kratile plikale meisterdatud, kellel tulesäde on juba nime poolest sündimisest kaasa antud...
Kuigi väliselt sarnasevõitu, on mõlemal punapäisel plikal omad eripärad.

Loodetavasti valmistab rõõmu nende avastamine!

Mõlemad kratid on õmmeldud Tilda puuvillasest nukukangast, täidetud pestud-kraasitud lambavillaga, näod on tikitud puuvillase tikkimisniidiga ning joonistatud veekindla kangavärviga. Juuksed on kinnitatud heegeldatud paruka külge - kasutatud sünteetilist efektlõnga. Mõlema nuku õlaliigesed on nööbitud - käsi saab ette-taha liigutada. Jalad on keha külge õmmelda moel, mis võimaldab neid ette-taha liigutada kuid nende asendit ei saa fikseerida.
Kribu/Krabu kannab seljas trikotaažist selja tagant luku/nööbiga kinnitatavat kleidikest ning puuvillasest lõngast kootud jakikest.
Maasika Maril on seljalt trukiga kinnitatav puuvillasest kangast pluusike ning mitmesatsiline linasest/sünteetilisest kleidikangast seelik.
Mõlemal plikal on jalas pitsist aluspüksikud ning Sarapiku talu vildijääkidest villased saapakesed.

Mummu ja Robin

Avastasin endale üllatuseks, et viimasel ajal on blogis olnud igasugu muud juttu, aga peategelased (väiksed tekstiilist lelud) on jäänud pisut kõrvale.Katsun selle vea siinkohal siis parandada. Ja rääkida loo Mummust ning Robinist. 
Robin ja Mummu on mõlemad valminud MonPetitFerer'i nukumeistri Megan McGinnise lõigete järgi. Poliitilise korrektsuse huvides märgin ka ära, et olen teinud algsesse lõikesse mõlema nuku puhul rea muudatusi - kuigi mulle väga meeldib nende lõigete autori detailide käsitlus. Lelud on mõnes mõttes väga sarnased... Teisalt jälle puha erinevad.

Igal käsitöölisel on oma moodus asju teha... ja minul pahatihti läheb nii, et kui ma ühte nukku tegema hakkan, siis tegelikult alustan mitmega. Ei teagi - seltsis segasem. Aga kui alustatud on kaks, siis esimese valmimisel on kohe koht, kust teisega jätkata - ei teki surnud punkti vahepeal.

Tegelikult hakkasin ma tegema Mummut, aga juhtus nii, et sealt kõrvalt võrsus kohe hägus idee ka ühest hallisilmsest poisist... 

Robin on kahtlemata poisilik poiss.

 Esimese asjana sai talle valmistatud kootud komplekt meie oma talu lammaste lõngast. Aga kuna suvised ilmad võimaldasid veel isegi paljalt murul lipata, siis lisandus sellele ka dressipükste ning särgiga sportlikum ja suvisem ülikond.

Robin küll kirtsutas natuke nina, kui talle vildist kikilipsu särgi külge õmblesin, aga kui su pea on täis muid tähtsaid küsimusi, pole eriti aega selliste pisiasjade üle kembelda. 

Näiteks tol hetkel oli tal käsil arutelu selle üle, kas pilvedel on ka rattad, kui nad taevalael sõidavad ja kui on ,siis kas need rattad on neil nagu rohkem taeva poole, sest siit maapinnalt nad väga välja ei paista... ja kui on nii, et kas siis pilved sõidavad murul pikutaja poolt vaadatuna peapeale pööratuna... sest Robin vandus, et ta nägi ühel pilvetupsul väikest ratast vilkumas, kui see suvises taevas mööda kihutas...

Pisikesed poisid nagu Robin on ikka omamoodi tegelased... Ega neil filosoofilisteks aruteludeks väga pikalt mahti ei ole. Enne kui jõuad pead pöörata, on nad juba murult püsti krapsanud ja asunud tegutsema. Olgu selleks ettevõtmiseks parasjagu siis autoralli mööda muru või jalgrattaremonditöökoja avamine otse muruplatsi serval. Võid ju korrutada, et näppe keti ja hammasratta vahele ei ole soovitav panna või sadulal püsti seismisel ei ole ratta remontimisega mingit pistmist, aga see on nagu üritada selgitada lauajalale, et ta kaks sammu paremale astuks. Parktikuna tuleb aga tõdeda, et sellistele hallisilmsetele poistele andestatakse kergemini ulakused ning sõnakuulmatus.

Sest nad on ju poisid! Kuidas ilma lõhki kukutud põlvede ning valutava emasüdameta saakski ühest sellisest mees kasvada? Ja paratamatult pead sa oma ulakaid kratte jumaldama, kui nad sulle oma vesihallide silmadega siiralt otsa vaatavad! Sest ega see pole ju ometigi nende süü, kui murul aelates on püksid rohelised või rattal turnides uued rõivad ketiõliga kogemata kokku saanud...

Ja Robin on poiss... mis sa ikka selle peale oskad kosta.

Ükskord augustis juhtus nii, et (veel) kiilakas Robin lunis ennast kaasa ühepäevasele Hiiumaa-lõngareisile. Igatahes oli kogu sellest reisist nii palju kasu, et tema nukujuukselõngast (Dolly Mo Brushable Wool) parukas sai selle sõiduga lõpuks samahästi kui valmis. Ja muidugi nõuti endale Hiiumaalt toodud lõngast kohe ka peenemaid talviseid karupükse ja vammuseid ja sokke ja kindaid ja ... 

Kiituseks tuleb öelda, et kogu sõidu pidas Robin ilusti vastu, ei läinud tal meresõidust süda pahaks ja jonnimiseks polnud aega. Need nõutud karupüksid ja villane vammus said igatahes tehtud nagu soovitud - puidust nööpidega ja puha. Karupükste sääreotsad väheke kirjatud. Vestil on heledama lõngaga sisse kootud taskud ning kandid ääres. 

Mummu on vastukaaluks tüdruk, mis tüdruk. Temast oli mul alguses kohe silme ees pilt kui sinisilmsest maasikablondist plikast. Ehk seetõttu, et Brita paruka valmistamisest oli mul veel üle paras ports maasikablondi Dolly Mo Brushable Mohair nukujuukselõnga, mis karbi põhjas kibeles. Igal juhul on Mammu tüdruk, kes on tehtud suhkrust ning jahust... ja maasikavahust. :) Ta veedaks heameelega kogu oma vaba aja jäätisekohvikus pehmejätist limpsides. Teda see murul aelamine väga ei köida - no või siis ainult mõne peenema pikniku raames, kui värskele rohule laotatakse lina ning võetakse välja punutud piknikukorvikesed koos hea-paremaga... Või noh - kui on vaja võtta mõni ekstreemsem foto tema peenemast satsilisest kleidist - siis on ta igatahes valmis ronima kasvõi puu otsa, ilmutamata vähimatki märki kõrgusekartusest või tütarlapselikust tagasihoidlikusest. Eks ikka toreduse pärast!

Hiiumaale Mummu erinevalt Robinist kaasa ei kippunud, sest muuhulgas oli meil ka kavas jalgsimatk Sääretirbi otsa... ja sellist jalgsi vantsimist tema väikesed jalakesed ning stiilsed kootud papud küll ju vastu ei peaks... 

Muidugi unustasin ma talle ka pooljuhuslikult mainida, et ta ei peaks seda kõike ju jala läbima. Aga lisaks heidutas teda juba ette ka mõte pikast meresõidust ning võimalusest, et ta kleidike autos istudes kortsub - seega jätsime ta koju Stella valvsa pilgu alla maasikavahu ning jäätisega pidžaamapidu pidama. 

Selliste ürituste tarbeks on Mummul täiesti omaette batistist õmmeldud pitsiline öösärk, mida ta rõõmsal meelel ka aluskeleidina kannab, sest sellist pehmet ja pitsilist riietuseset ei raatsigi vahel hommikul ärgates seljast võtta... Ja muidugi teeb see roosakates toonides päevakleidikese mõnusalt kaharaks.

Sellised need kaks tegelast siis on. Ei saa küll kinnitada, kas need kaks on õde-venda või lihtsalt sõbrad, kes kord koos pikniku pidasid - igal juhul on nad kõrvuti loodud ja nende lood omavahel seotud.

Aga tehnilisemat laadi näitajatest nüüd:
Mõlemad lelud on 100% puuvillasest Tilda nukukangast. Mõlemad on täidetud meie oma talu lammaste pestud ja kraasitud villaga. Nukkude juusteks on kasutatud DollyMo sertifitseeritud nukujuukselõnga - Robinil veidi koredamat aga tihedamat ilmet andvat DollyMo Brushable Wool'i ja Mummul pehmemat Dolly Mo Brushable Mohair'i. Mõlemal joonistuvad välja põlved-küünarnukid ning väike pepu. Jalad on neil keha külge ühendatud nööpidega, mis võimaldab neid puusast liigutada ning asendit fikseerida, käed on keha külge õmmeldud moel, mis võimaldab neid küll õlast liigutada, kuid asendit ei saa fikseerida. Näo tikkimiseks kasutasin puuvillaseid tikkimisniite ning kerge õhetuse annab põskedele naturaalne mesilasvahakriit. 
Mõlemat nukku saab (lahti)riietada. Rõivad on pestavad analoogselt tavarõivastele - villased esemed vajavad õrna käsipesu villase pesemise vahendiga.
Riietest täpsemalt:
Mummu kannab satsiga kaharat Tilda puuvillasest kangast keliti, mis kaunistatud lipsu ja kahe ilunööbiga. Kleit on seljalt trukkidega kinnitatav. Kleidi vooder ning äärispits on batistist, mis pärineb The Pure India ökokangaste valikust. Samast puuvillabatistist on õmmeldud ka Mummu öösärk/aluskleit, mida kaunistavad puuvillapitsid. See kleidike on samuti seljalt kahe trukiga kinnitatav.  Mummu kannab rõivaste all valgeid pitsiga ääristatud puuvillasest taaskasutustrikotaažist aluspüksikuid, 
Jalas on Mummul luksuslikust siidi-alpaka segulõngast vardaga 1.5mm kootud nääbiga kinnitatavad papud, mida saab jalast võtta ka nööpi avamata. Samast lõngast on kootud ka Mummu pitsilise mustriga õlasall.
Robin kannab õhukesest taaskasutustrikotaažist väikese taskuga dressipükse ja seljalt trukiga suletavat kolmveerandvarrukatega pluus, kus lisaks puuvillasele taaskasutustrikotaazile on kasutatud ka puuvillabatisti. Särgil on kaunistuseks väike vildist lipsuke. Samast puuvillasest taaskasutustrikotaažist on ka Robini kaelussall ning initsiaaliga mütsike. Rõivaste all kannab Robin triibulisest taaskasutuskangast kummivärvliga boksereid.
Lisaks on Robinil meie oma lammaste villast Hiiu Villa ketrusvabrikus valmistatud lõngast maavillane komplekt, mis koosneb uduhallidest kirjatud traksipükstest ja mustjast vestist. Traksipüksid ning vest on kinnitatavad puidust nööpidega - vest on ääristatud uduhallist lõngast nöörkandiga ja sellel on sama tooni sisse kootud taskud.
Jalas on Robinil Sarapiku talu vildikoja materjalist rohelised tumepruuni tallaga saapakesed.

Laada ja lõngamuljed

Villanööbikud on nüüd kolistanud (suuresti tänu mu õele) ka üksjagu mööda erinevaid sügisesi laatasid. Kokkuvõtteks võiks öelda, et kuigi kõik külastatud laadad on olnud meie koduse Eestimaa erinevates paigus - siis igal pool on inimesed ning vastuvõtt olnud täiesti erinevad... Laias laastus ja kokkuvõttes on kõige minevamaks kraamiks osutunud Villanööbikute lõng. Kuna loodus ja ka inimesed valmistuvad talveks - siis see on ilmselt ka mõistetav. Samas tekstiilmänguasjade vastu on olnud suur huvi ja kiitjaid ning silmaga silitajaid leidus samuti ohtralt.

Lõnga osas on kiidetud peamiselt selle pehmust ning kauneid toone. Kinnitust on leidnud ka asjaolu, et meie must lõng on ikka päris tõsiselt looduslikult must - ilma päikesepleekinud pruuni varjundita.Ja seda tõepoolest ei ole värvitud. Kauni mustja tooni eest pean tänama oma utte Mustut ja tema musti järglasi, kelle vill ei pleegi pruuniks vaid pigem hallikamaks. Ja lõnga sisse sai just suur kogus talvist villa, millel pleekimine sisuliselt puudub - nii et see on päris must. Tartu Maarjalaadal ja Võhmas toimunud väiksemal laadal läks müügiks pea kogu kaasas olnud lõngavaru. See annab julgust ja soovi ka tulevikus lõngapesumaraton ja Vaemla villavabriku külastamine ette võtta, et saaks õdusalt sooja ja pehmet maavillast lõnga erinevates toonides. Hetkel on mul juba pesemisootel väiksem ports koorekohvi pruuni villa - loodan järgmisest pügamisest ketruse tarbeks vajaliku koguse kokku saada. See on taaskord toon, mida juba ette põnevusega ootan.

Aga neile, kes laadal ei käinud või kellele soetatud kogusest väheseks jäi - siis hetkel mul veel müügiks lõnga jagub. Hinnaks siis 35.- EUR/ kg.

Vastavalt soovile saab osta seda vihis (vihid on erineva kaaluga - kaaludes ligikaudu 200g/tk) või tokkidesse kerituna. Lõnga kerin ise kasutades kunagise naabripapa tehtud keripuud ning ühe toreda eesti meistri valmistatud täispuidust kerijat. Tokid jooksevad ilusti nii seest kui väljast. Üritan omalt poolt tagada, et tokis ei oleks sõlmekohti ja lõnga jätkamisi.

Lisaks vihi kaupa keritud tokkidele saab soovi korral lõnga osta ka 50g (1,75 EUR) ja 100g (3,50 EUR) tokkidena.

Käest-kätte on võimalik ost Kuressaares/Saaremaal, aga saadan ka SmartPosti või Omniva pakiautomaati.

Robin oli esimene mees, kes sai uuest lõngast omale talvise komplekti. :)