Waldorfnukkudest inspireeritud Stella ja Anna meisterdamisest

Sissejuhatuseks pean ma tunnistama, et lisaks puuvillasest kangast loomade/nukkude õmblemisele on mul ka suur huvi waldorf-nukkude laadsete tegelaste vastu. Nende valmistamismaterjaliks on puuvillane trikotaažkangas - millel on kahtlemata omad head ja vead võrreldes tavalise puuvillasega. Minu suureks inspiratsiooniallikaks selles valdkonnas on figandme.com blogi, kust leiab ka hulganiselt juhiseid sedalaadi nukkude tegemiseks. Muidugi jääb ainuüksi sellest materjalist esimese tegelase kokkupanemiseks väheks - seega soetasin etsy'st ka Lali Dolls'i ühe sobivana tunduva nuku meisterdamise juhise.
Pärast materjalide tellimist võtsin päris pikalt hoogu ja muudkui vaatasin erinevaid fotosid-juhendeid-videolõike - kogu see viltimine ja sidumine ja käsitsi õmblemine tundus pisut hirmutav ning komplitseeritud. Muudkui ootasin seda "tuhinat" või "õiget hetke". Aga ühel vaiksemal õhtul hakkasin lihtsalt otsast pusima. Et mis seal ikka. Kõige lihtsamini jõuab ikka tulemuseni siis, kui asjaga lihtsalt algust teha. Hakkasin aga villast "ajusid" veeretama ning esimese waldorf-laadse nukuna valmis minu näppude vahel Stella, kes on tehtud küll Lali Dolls'i lõigete järgi, kuid kaldusin nuku kokkupanemisel juba päris mitmes kohas juhistest kaugele ning kasutasin kusagilt mujalt leitud/näidatud töövõtteid ning meetodeid.

Fotol koos Mummuga

Stella jääb meie pesamunale ja nö. näidisnukuks ning rõivamodelliks. Esimese sedalaadi minu poolt valmistatud leluna ei raatsi teda lihtsalt laia ilma saata. Sellest hoolimata ilmnes tema puhul juba rida asju, mida tahtsin muuta - nii et järgmise tegelase juurde asudes oli hulk uusi jooniseid ja ideid.
Enne tööprotsessi kirjeldamist räägin ka natuke Anna sündimise tausta. Tema on minu näppude vahelt tulnud teine waldorf-laadne tegelane. Lühidalt juhtus see, et kinkisin toredale tuttavale tüdrukule nuku kinkekaardi sünnipäevaks (sellest sünnipäevast on küll juba jupp aega möödas). Kink sai tehtud väikese tagamõttega, et tahaks talle väga midagi erilist kinkida - ning samas sooviks ka rakendada oma uusi mõtteid ning lõikeid. Sedalaadi nuku meisterdamine on nii suur töö, et kõige parema meelega loon tegelase juba konkreetset tulevast omanikku mõttes kandes. See plika on silitanud mu hobusid põnnieas ning mängib nüüd rõõmsalt minu põngerjatega, kui juhtume perekondlikel üritustel trehvama. Ta on igatepidi lahe tegelane ning minu laste suur iidol.
Igatahes sai kinkekaardile lisatud väike ankeet, kust peaks kajastuma natuke oodatava nukuga seotud mõtted, mis tulevalesel omanikul parasjagu meeles mõlkusid. Nii armsalt üles tähendatud, et kahju oleks seda fotot jagamata jätta:

Aga ankeedi täitmisega asi sugugi ei lõppenud: võtsin ühele ühisele sauna-eelõhtule kaasa kogu oma hetkel kodus viibiva nukupargi, et teha väike lelude presentatsioon, kus tulevane nukuomanik sai erinevaid minu meisterdatud mänguasju natuke näha-katsuda. Selle ürituse käigus sai välja valitud Annale juuksed ning kõrva taha pandud mõned vihjed riietuse osas. Sündmus ise oli väga meeleolukas, kuna kohal oli ka teisi lapsi-emmesid ning igaühel kujunesid välja oma kindla lemmikud. Kui lastel löövad silmad särama, siis nukumeisterdajaga seal kõrval juhtub paratamatult sama. :)

 

Fotod nukupresentatsioonilt: Kedi Randi

Igatahes sai ette antud ideedega juba edasi tööd teha ning praeguseks on Anna uues kodus juba arvestatava lugemusega, teeb usinalt kooliülesandeid ning on kursis ka peenemate balletiharjutustega.

Sedalaadi nukkude õmblemine pole sugugi lihtne ning ega minulgi õnnestunud kõik esimesel katsel. Aga kahtlemata on see olnud õpetlik.

Stella ja Anna "ajud" veeretasin villast valmis koos. Minu nukkudel on pea südamikuks pesumasinas tihedaks ning raskeks vilditud villapallike, mille ümber siis mähitud suurem kogus villaloori. Viimased kihid pea mähkimise villa on suuremat sorti ruudukujulised villaloori tükid, mille ümber pea mähkimisel jääb suur osa villa kaela tarbeks. Stella puhul tegin selle vea, et ümber pea mähitud loor oli liiga õhuke ning kael seetõttu pisut habras. Anna puhul sai see viga teadlikult parandatud. Edasi sai see villapea kaetud õhema puuvillase "sukaga" ning vastavalt waldorfi traditsioonidele nööritud. Nöörid tuleb pea külge ka korralikult õmblustega fikseerida. Kaelaosale jäikuse ning nuku tugevama "selgroo" annab nõelviltimine - nii saab pea all rippuvast villakuulist konkreetne tihke pead püsti hoidev villamass.

Nööritud peaga hakkas suurem nõelviltimistöö. Stella puhul olin veidi tagasihoidlikum, aga Annale soovisin rohkem popsis põski ning laiemat naeratust. Päris keeruline on jõuda enam-vähem ühtlase ja piisavalt tugevaks vilditud tulemuseni, mis nahatooni pealiskanga alt ilusasti välja joonistuks.

Kasutan nii nuku pea kui ka keha puhul sama Šveitsi tootja kvaliteetset EN71-1,2,3 nõuetele vastavat ÖKO-TEX  - sertifikaadiga trikotaažist nukukangast. Selleks, et näojooned ilusasti välja joonistuks, on pea puhul kasutatav kangas õhem ning venivam - olles mõlemalt poolt ühesuguse soonikulise pinnaga. Kehaosas kasutan tugevamat sama tooni kangast, millel on selgelt ühipidikoeline ning pahupidikoeline pool - kangal on ka selline mõnus libedamat sorti siidine pind, mis ei tohiks naljalt topiliseks muutuda ning peaks olema ka kergelt mustusthülgavate omadustega.

Erinevalt Stellast on Annal täiesti oma isiklik ja selgelt väljajoonistuv sentimeeter kaela, mille nöörimiseks ning viimistlemiseks leitud inspiratsioon nukufotodest. Erinevalt Stellast on Anna kael nööritud ning õmmeldud kahest kohast, et tagada pea ümber oleva kanga parem fikseeritus ning istuvus. Tugevam kael on hädavajalik selleks, et ajapikku ja tõsiselt mängituna nuku pea kaela otsas naljalt vänderdama ei hakkaks. Kui alguses pidin suurmaks väljakutseks nuku pead, siis olgem ausad, et jantisin keha ning jäsemetega oluliselt pikemalt... soovisin Anna puhul kasutada juba oma visandatud/täiendatud lõikeid, mis viis kokkuvõttes selleni, et lõpiku tulemuse valmimiseni tegin näiteks kolm komplekti erinevaid käsi. Jalgade sääreosad said juurde plikalikku kumerust ja nende puhul sain hakkama ühe komplektiga. Anna kehaosal on ka saledam piht, mis ehk aitab kaasa riiete paremale istuvusele. Kaks asja, millega ma pärast kahe nuku tegemist ei ole endiselt rahul, on käte keha külge kinnitamine ning jalalabad. Ilmselt soosiks õlgade paremat istuvust see, kui käsi mitte päris õlani täis toppida - samas mängu ning ajaga istub vill oma pesasse paremini ära ning siis võivad käed jälle pisut ehk liiga lotendavad jääda...
Mingi hetk mõtlesin, et ehk peaks baleriin saama täiesti ilma painutama tipp-varbad. Aga otsustasin viimasel hetkel siiski ümber. Klassikalise waldorfnuku topitud ning siis murtud/õmmeldud jalalabade suureks miinuseks on see, et neil sisuliselt puudub kand - ja katsu sa valmistada korralikke jalanõusid ilma kandadeta kliendile. Reaalsuses on ainsamaks hästi istuvaks valikuks kootud või heegeldatud papud. Juhtusin trehvama ka fotoõpetust, kus jalalaba osa oli topitud ning murtud/õmmeldud vahetult enne sääreosa villaga täitmist - ehk annan sellele jalalabale veel viimase võimaluse enne, kui muid lõikeid või töömeetodeid katsetan.

Siiani on minu jaoks kõige keerulisem õmmeldud/villaga täidetud keha kokkuõmblemine üheks tervikuks. Muidugi on üksjagu pusimist, et jõuda nii kaugele, et kõik detailid omaette tunduvad toimivat - paraku ei pruugi nad kokkuinstalleerituna sugugi oodatud tulemust anda.

Paljud nukumeistrid tikivad näojooned valmis juba siis, kui nukk ei ole veel kokku õmmeldud - mina olen siiani eelistanud seda teha siiski pärast nuku kokkuõmblemist. Suureks abiks nuku näo tikkimisel on lilla trikimarker, millega saab vajalikud detailid näole visandada - marker kaob aja või vähese niisutamisega. Sellest hoolimata tuleb tõdeda, et kahe täpselt ühesuguse silma tikkimine on raketiteadus. Identsust on suhteliselt võimatu saavutada - see nõuab kohati ülimat kannatlikkust ning üksjagu õmblemist-harutamist. Ega nukumeistrid asjata ei naljata, et silmade tikkimiseks pead sa olema "pühaku  meeleolus" - st. varuma ääretult kannatust.
Selleski osas on arenguruum veel suur, kuid tuleb tõdeda, et perfektselt sümmeetrilist inimestki on vist leida suhteliselt võimatu.
Lisaks silmadele on tikkimislõngaga esile toodud ka suujoon, nina , kulmud.

Kui kõik eelpoolloetletu on tehtud, siis järgnevad lahedad lisaatraktsioonid detailidega: pisikesed kõrvalestad, väike pepu, tilluke naba, paari tugeva pistega loodud lohukesed põlvedes ning pahkluudel. No need on need väiksed kirsid tordil! Ja muidugi ärgem unustagem juukseid! Stella jaoks tahtsin konkreetselt ära proovida DollyMo Brushable Wool lõnga - mis on nimetatud sarjas see nö. posipea lõng. Annab väga ilusti juustele mahtu, aga käe all on ta ikka oluliselt karmim kui Anna Brushable Mohair samalt tootjalt. Anna jaoks oli soenguvalikus kolm erinevat juuksetüüpi - wendsleydale lokid, mohäärist laineline nukuparuka tooraine ning eelpoolkirjeldatud lõng, mille tulevane nuku omanik ise kolmest välja valis. Kuna pikad juuksed olid samuti soovina kirjas, siis Annale sai heegeldatud kõigepealt Dolly Mo Brushable Mohairist parukas, parukast pikk villakiud välja harjatud ning siis paruka külge kinnitatud kahe karva kaupa pikad juuksed.

Ära kulus terve tokk maasikablondis toonis lõnga.

Sellega võis kokkuvõttes nuku valminuks lugeda - ja asuda rõivaste kallale.
Andmaks ettekujutust sellest, kui palju sedalaadi nuku tegemisel nii kaugele jõudmine tööd nõuab - siis ainuüksi käsitsi õmblemisele kulus mul Anna puhul ca 40-50m tugevat polüesterniiti. Kõik käsitsi tehtud õmblused (va kõrvade pea külge kinnitamiseks tehtu) - on kestvuse tagamiseks vähemalt 2 korda läbi õmmeldud. Ja muidugi tuli ette ka tehtud õmbluste harutamist.