Teisipäev, 22. märts 2016

ÄRAANDMISNURK: lihavõtte-eri VOL 2

Lihavõtted on üks tore kevadine püha. Kui keegi veel ei tea, siis kevad on minu absoluutselt lemmik aastaaeg - sest siis on kõik nagu veel alles ees. Lootusrikas. Valguse võit.
Vat nii.
Aga rääkides nüüd ühest kevadisest Villanööbikust, siis tema sai kokku nööbitud koos Väikese Valgesabaga - analoogiat kasutades võiks nimetada teda Suureks Mustsabaks. Aga kuna see kõlab nagu piraadi nimi, mis jänesepreili loomusega kuidagi ei tundu kokku minevat - seega nimetasin ta Luuleks.
Luule on natuke tagasihoidlik ning õrna hingega. Selline tõsisem tegelane... kodune jänes, kui nii võib öelda. Kodusel jänesel on seljas ka kodune kittelkleit. Selline natuke viisakam, mis pannakse selga laupäevasel pirukaküpsetamise päeval, kui on külalisi oodata.
Nagu Väikesel Valgesabal - nii on ka Luulel täiesti oma isiklik villane sabatutike.  Kuna Luule sees on meie lamba Mustu hallikasmust vill, siis samast villast on ka nõelvilditud sabatutt. Kui mänguasja tumeda villaga täita, siis jääb see kerge kumana ka pealispinnal aimata. Luulet villaga täites juhtus meil ka väike õnnetus, ilmselt sai pisut liiga hoogu mindud ja üks käpakese õmblus andis mõne piste ulatuses järgi. Hetkeks mõlgutasin mõtet ka uue käpa õmblemisest, aga otsustasin, et see väike arm on osa jänkupreili isiksusest. Ega see mängu ei sega.
Esialgu valmistasin Luule kittelkleidi juurde pikemad maasikatega pantaloonide-tüüpi püksid, aga need ei sobinud preilile kohe üldsemitte. Pärast pikemaid konsultatsioone leppisime kokku, et tulevad väikesed pitspüksikesed. Tundub, et preili on nendega täitsa rahul.
Vahepeal näitas talv jälle kevadele koha kätte, ning kattis maa lumega ning vee jääga. Tänase päikeselise ilmaga nõustusid jänesed lõpuks kleidiväel korraks lumele istuma ja mõnede fotode tarvis naeratama.
Väike Valgesaba muidugi krahmas pildil endale šokolaadinööbikestega ämbri. Eks Luule tagasihoidlikuma loomuga sobigi lumikellukesed paremini.
Luule isegi üritas lumeingeleid teha. Aga päike on lumele liiga tugeva kooriku küpsetanud... nagu Luule laupäevastel pirukatel. Mingit nähtavat tulemust sellel käpakestega sipsimisel ei olnud, ilmselt virgutas see aga kevadiselt ihu ning hinge.
Nii et siin ta siis on - Villanööbik Luule. Neile, kes soovivad jänkupreili Luulet endale päriseks, saavad selleks avaldada soovi Villanööbikute FB lehel: 
KOKKUVÕTTEKS:
Keha on Tilda liivahallist kangast, kõrvade sisekülg Tilda tähekestega kangast. Silmad joonistatud kangavärviga, põsed toonitud roosakaks. Pikkus koos kõrvadega ca 56cm. Valmistatud Tone Finnangeri mustrile tuginedes - väikeste täiendustega kehakuju osas. Täidetud hallikasmusta mahelamba villaga, millest valmistatud ka nõelvilditud sabatups. Käpad liiguvad puusast/õlast tänu nööbitud liigestele.
Luulel on seljas helesiniseruudulisest taaskasutusmaterjalist kittelkleidike, teisel ringil olevad punased nööbid on avatavad, kleidi ja püksikute pitsid on uutest materjalidest.
Luulega tuleb kaasa ka väike plekist aiatöödeämbrike, mille sees on pisike üllatus.
Lähtuvalt üldtunnustatud tavadest ei ole mänguasi soovitav alla 3.a. vanusele, kuna sisaldab väikesi osi.
Kõik esemed (v.a. ämbrike) on valminud käsitööna - täiuslikult ebatäiuslikud nagu elu ise!

Reede, 18. märts 2016

Lihavõtte-eri vol 1 (läinud ta ongi!)

Suur reede - munad - tibud ja .... JÄNESED!
Siit nad tulevad!
Esimene, kes riided selga sai, on Väike Valgesaba:
 Jänkud on lihtsamad tegelased ja nende garderoobis ei ole nii palju rõivaid. Väike Valgesaba leppis pitsiliste pükste ja piduliku kleidiga. Kleidi ülaosa ja püksid on lillelisest puuvillasest taaskasutuskangast, kleidi krae ning satsi vooder on valgest puuvillasest taaskasutuskangast, satsi pealiskangas on õhukesest roosast tüllkangast.
Kleiti ehivad sametisest paelast varrukaäärised ja lipsud ning pitsiline rosett. Pükste eesosas on väike lipsuke.
Nii kleit kui püksikesed on avatavad selja tagant, kus asub ühe trukiga kinnis.
Pärast esimest jäensepaari olen olnud veendunud, et üks duo tuleb õige pea veel. Mõnede muudatustega. Need jänkud on Tilda liivahallist puuvillasest kangast . Ja seekord on neil ka väikesed villased sabatutid! 
Sabatutt on samast villast, mis on peidus jänku sees. Väike Valgesaba sai oma sabatuti jaoks villa valgelt lammas Sohvilt, kes on esimene meie lambapidamises sündinud talleke - ta on julge ja ulakas, nagu ta ema Ahvengi oli. Soontes voolab tal nii ahvenamaa lamba, maalamba kui ka rootsi peenvillalamba verd. Sohvi on kõigi lemmik ja tal on väga mõnus vill. Mul isegi oli natuke kahju, et teiste lelude puhul seda mänguasjade sisse peidetud mõnusat valget pehmust väljast näha polnud - aga nüüd sai  Väike Valgesaba vähemalt sellest nõelvilditud saba, mis rõõmsalt ka pükse kandes välja paistab.
Väike Valgesaba on romantilise loomuga tegelane.
Oma unistava olekuga sobiks ta väga hästi kõõluma mõne mängulossi tornikambri aknale. Ma usun, et selles on süüdi kõik need korrad, mil ta koos minu ja pisiplikaga on pidanud Rapuntsli multikat vaatama.
Koos kõrvadega on Väike Valgesaba ligikaudu 42cm pikk. Võrreldes oma eelkäijaga, kes mu väikese prääniku kaisus praegu magusasti magab, on tema keha ja jalad veidi potsakamad ning veidi pehmemad. Nagu ka iseloom.
Kui me käisime Hoolega õues kopliservas värsket kevadõhku nuusutamas, siis pressis Väike Valgesaba ka ennast kampa, kuigi midagi soojemat ei olnud temal kleidi peale visata.
Aga kui on võimalus nuusutada lumikellukesi, siis on iga romantik nõus välja kannatama ka pisut kevadiselt jahedat tuult!
Muuseas  sama kehtib ka fotograafi kohta!


Muidugi vaatas Väike Valgesaba pealt ka Hoole väikest fotoseeriat,selg vastu kuusepuud toetatud, pisuke kripeldus hinges, et tema nii suure tähelepanu osaliseks ei saanud. Lohutasin teda, et ilmselt saab temastki veel koos Suure Mustsabaga mõned võtted tehtud, kui kevadtuul enam nii lõikavalt külm ei ole.
Väike Valgesaba pidas jahedavõitu fotosessiooni ilusti vastu - ilmselt suuresti tänu ka kuumadele kallistustele, mis pisike präänik talle enne toas lahkelt jagas.
Siinkohal mainin ka igaks juhuks ära, et tegemist on leluga, mida üldtunnustatud tavade kohaselt ei soovitata alla 3.a. vanustele lastele, kuna sisaldab väikeseid osi (nööbid, trukid). Kui kellelgi on huvi, siis on ettetellimisel võimalik valmistada ka analoogne lelu ilma pisidetailideta.
Kahjuks ei ole tänapäevased regulatsioonid väikeste inimeste endiga kooskõlastatud, sest pisiplika igatahes kukkus jänkupreilit keset pildistamist härdalt kallistama. Ta on mul lelude testkallistaja. Tema kallistus läheb kõigile uutele omanikele kauba peale. Tema sõnavaras on kõik jänesed kindlalt ühisnimetaja  "Jäii" all. Ja seegi "Jäii" sai oma "Kall" kaasa.
Ei ärgita kedagi oma alla 3.a. vanusele lapsele pisidetaile sisaldavaid lelusid soetama (!!!), aga tunnistan siinkohal ausalt, et meie väike plika igatahes kaasab oma mängudesse sageli ka vanema venna autopargi, oma pisidetaile sisaldavad Villanööbikud (nagu mitmetelt eelnevate postituste fotodeltki näha) ning enda ja kõigi teiste pereliikmete rõivaid, millel samuti nöörid-trukid-nööbid-lukud küljes. Kuna elame koos suhteliselt väikesel pinnal, kus tegutseb ka üle 3.a. rüblik, siis oleks äärmiselt keeruline hoida teda eemale kõigist asjadest, mis alla 3.a. vanustele põnnidele ei ole soovitatavad (muidugi on ka rida neid lelusid ning materjale, mis asuvad rangelt väikeste käte haardeulatusest väljas). Lohutan ennast sellega, et väikelaste riietel esineb samuti üksjagu pisidetaile (nööbid, trukid) ning neid ei pea regulatsioonid kusagil märkimisväärseks ohuks. Paratamatult tõmban paralleele ka oma lapsepõlvega - üritades neis asjus säilitada kainet talupojamõistust.

KOKKUVÕTTEKS: Väike Valgesaba on ca 41cm pikkune romantilise hingega tegelane. Lähtuvalt üldtuntud tavadest ei ole soovitav alla 3.a. lapsele, kuna sisaldab väikeseid detaile. Tema sees on pestud ja kraasitud mahelamba vill, millest on nõelviltimise teel valmistatud ka väike valge saba. Keha on kujundatud Tone Finnangeri loomingule tuginedes ning kasutatud on Tilda liivahalli kangast ning Tilda roosakamat tooni kangast kõrvade sisekülgedel. Jänku käpad on nööbitud ning neid saab õlast-puusast liigutada.
Väikese Valgesaba silmad on joonistatud kangavärviga, põsed on toonitud roosakaks, nina on tikitud puuvillase niidiga.
Seljas on jänkupreilil pidulik kevadine kleidike ja pitsilised püksid, mille valmistamisel on kasutatud puuvillaseid taaskasutuskangaid, seelikuosa tüll ning paelad-lipsud-kinnised on uutest kangastest/materjalidest. Kõik rõivad on seljast võetavad.
Tegemist on käsitööna valmistatud esemetega  need on täiuslikult ebatäiuslikud  nii nagu elu isegi.
Uues kodus!

Müüginurk: Hoole

Kogu aeg kummitas mul kuklas see mõte, et ma tahan teha ühe hobuse... Suure hobuse. Selle mõttega käsin ma ikka jupp aega ringi, enne kui jõudsin asja kangal ametlikuks vormistada. Ja hobune Hoole saigi lõpuks suur nagu hobune. Tegelikult võid sa 100 korda plaanida ja mööta ja mõelda, aga igal lelul on ikka mingi oma mõte peas. Mingi soov või otsus, kuidas peaks olema ja kuidas kohe mitte ei peaks olema. Ja tegelasele otsa vaadates ma võin peaaegu et vanduda, et mõnel juhul vangutab too pead, et "eieieiei... nii küll ei lähe... see ei lähe kohe mitte". Hoole on mul siin lauaserval juba mitu nädalat istunud - esimese hooga sai ta kokku nööbitud ning elementaarsed riidedki selga õmmeldud, aga ... no ei tundunud ta kuidagi rahul. Nii et pikkamööda olen talle meisterdanud üht teist juurde: mõned päris uued asjad - mõned asendama esemeid, mis kuidagi tema natuuriga siiski ei klappinud. Lõpuks ootasime veel väga pikalt ilusat kevadist ilma, et koos väljas mõned pildid jäädvustada.

Aga alustades algusest: kui ma keha sain kokku nööbitud - siis ma ikka jupp aega vaevasin pead, mida teha Hoole saba-laka ja silmnäoga. Õigemini polnud ta siis isegi veel Hoole. Oli lihtsalt Hobune. Kõrvu voltisin kolm korda ringi enne kui need said pea külge nii nagu preilile sobis. Kuna mul on "päris" hobused siin pidevalt ringi jalutamas, siis kohati jääb see elusuuruses tegelane sinu ja Villanööbiku vahele nii, et hästi ei kuulegi, mis silmi või kõrvu see villane suksu vajab.
Kui kokku nööbitud tegelasele silmade sobivat asukohta otsisin ja ta puuriidale fotode tegemiseks istuma sättisin, siis enne pilte oli ta Hobune ja pärast oli juba Hoole. Ta valis tikitud silmad ja kangavärviga joonistatud kulmud (fotol märgivad sinised pärlid tikitud silmade asukohta). Kui juba ka osa riietest oli valmis, otsustasin ikkagi ka joonistada talle sõõrmed... sest kuidas muidu on võimalik puristada nagu hobune... Laka ja saba otsustasin teha villa/alpaka segusest hallist lõngast. Saba üle on Hoole eriti uhke. See on tal nagu päris.
Hoole peahoid on vaatega veidi paremale - et paremini enda ette näha - hobustel teatavasti on otse ees ja otse taga nö. "pime nurk"  sest silmad on pea külgedel ja ei ulata sinna vaatama.

Keha valmis,  sai asuda garderoobi kallale. Hoolele õmblesin lillelisest sitsiriidest viisakama moega pika varruka ning väikese kraekesega eest nööbitava ja trikotaazist virsikukarva satsiga kleidikese. Mõnusalt kevad-suvise.

Õmmeldes ma vahel muretsen kangesti selle pärast, et mul ei ole korralikku overlokki - mis jätaks õmblusvarud korrektsema välimusega, kui analoogne tavaõmblusmasina üleäärepiste - seetõttu kasutan mõnikord alläärte vormistamist palistusjalaga või võimalust peita õmblusvaru paela varju. Hoole kleidi allääres on hall sametpael.
Kleidiga samast materjalist on ka väikseid pitspüksid, mis said selja taha sobivas suuruses avause, et saaks pea kandadeni ulatuvat saba ikka uhkelt kanda.
Hoole kleidikese juurde kudusin ka pitsmustrilise väikese puuvillase vestikese, mis kinnitub kaelusest ühe nööbiga.
Tegelikult tegin samast lõngast ka ühe proovipaari papusid, kuid selle paariga ei jäänud ei mina ega ka Hoole ise rahule. Need ei olnud mingid korralikud jooksusussid. Seega võtsin ette hüppe vette tundmatus kohas - ehk siis asusin ise oma väikse prääniku beebiea papude järgi lihtsate papude lõiget visandama. Esimest joonist korrigeerisin 3 korda ja tegin mitu tööproovi - beebi jalakuju on pisut teistsugune kui Hoolel. Kokkuvõttes jõudsin lõpuks tulemuseni, millega ise võib juba suhteliselt rahule jääda. Papud on Hoole riietuses ilmselt detail, mille üle ma ise kõige uhkem olen. Tema igatahes kannab neid rõõmuga.
Ma olen hingelt suuresti vardaklõbistaja - nii et pärast pikka pausi ning sügelemist otsustasin kätte võtta ja kududa Hoolele pehmest hallist alpaka/villa segusest lõngast ka väikese nööbiga kinnitatava õlakoti, kuhu saab kenasti sisse pista kõik patsikummid ja soengu tegemise paelad.
Ja lisaks ka ühe väikese villase torukaelusega keebikese - väikese palmikuga kaeluse esiosal ning nööräärisega. Külmemate kevadilmade tarbeks.
Samast hallist lõngast on ka Hoole saba ning lakk.
Kõige lõpuks võtsime koos ette ka väikese kevadise retke - et pisut kopliservas jalga kõlgutada, kevadõhku kopsudesse tõmmata ja igatsevalt kulututtide vahelt rohelist rohtu otsida. 
Päikest ja tuult leidsime külluses  kuid rohtu kahjuks siiski mitte.
KOKKUVÕTTEKS:
Hoole on spetsiaalsest puuvillasest nukukangast ja lammas Sohvilt saadud valge kraasvillaga täidetud ca 60 cm pikkune (kõrvad kaasa arvatud) tegelane. Inspireeritud Evgenya Ambartsumyani leludest. Hoole on nööbitud õla- ja puusaliigestega - seega saab teda kenasti istuma sättida. Oma kasvu tõttu sobib ilmselt pisut suuremale hobusearmastajale (sisaldab väikeseid detaile, mistõttu üldtunnustatud tava kohaselt ei sobi kindlasti alla 3. aastasele). Väga väikesed käed ei ulatugi teda hästi kallistama.
Tal on puuvillase niidiga tikitud silmad, kangavärviga joonistatud kulmud-sõõrmed ning roosakaks toonitud põsed. Saba ja lakk on hallist villa/alpaka segusest lõngast (nende peal saab hästi harjutada patsipunumist).
Hoolel on seljas puuvillasest kangast satsiga kleidike, pitsiga püksikesed ja papud, lisaks väike pitsmustriline kootud puuvillane vestike. Jalas on hobul puuvillasest kangast sametiste lipsudega papud ning üle õla villa/alpaka segusest lõngast kootud õlakott, samast materjalist on ka tema kõrge kaelusega keebike. Papude voodriks on taaskasutusmaterjal - kõik ülejäänud on uued kangad/materjalid.
Hoole on ainulaadne - nii oma välimuse detailidelt kui ka riietuselt.
Kõik esemed on valminud käsitööna - täiuslikult ebatäiuslikud nagu elu ise.

(asjad on mul juba pakitud :)

Uues kodus. :)

Kolmapäev, 2. märts 2016

Müüginurk: kiisupreili Manx ehk sabata kass

Ühel heal päeval - kui mõtted olid jõudnud piisavalt seedida, hakkasin ma kiisut meisterdama. Mõttega, et kellelgi on teda sama palju vaja, kui meie pidipiigal oma villanööbikuid. Kiisupreili pidi saama veidi tõsisem ja toekam tegelane, kui graatsilised jänesed. 
Nööbikuid tehes õmblen tavaliselt neil kehad kõigepealt tervikuks ja siis tegelen väiksemate detailidega. Ja kuigi kiisupreili puhul oli mul saba juba kangale joonistatud ja ka põll-kleidi lõige oli mul mõttes juba valmis sätitud sabaga sobima - siis kiisupreili mulle ühel hommikul sosistas, et  tegelikult pole tal seda saba niiväga siiski vaja. Et ta ongi sabata kasside tõust... Manx. Ja nii ma tal siis lasingi olla. Kassidega pole mõtet vaielda - nad käivad ikka omapead.
Kui loomake on valmis, siis kõige pikem protsess on talle sobiva riietuse valmistamine. Seda ma teen ikka paar nädalat vahelduva eduga. Mõeldes sobivate kangaste ja lõigete peale. Alati ei tule välja nii nagu tahaks - ja kõik head ideed ei hakka reaalsuses paraku toimima. Kõige toredam on tegelastele kudumite valmistamine - kampsuni saab õhtuga valmis ja kui midagi ei tööta nii nagu vaja, siis pole ka kahju harutada ning otsast alata.
Tänaseks oleme nii kaugel, et kiisupreili Manx on pakkuda päriskoju - sobib nii vanuselt kui hingelt lastele. Ei hammusta, ei küünista, sobib laste ja teiste koduloomadega.
Väga mõnus kaisutada (sisaldab väikesi osi, mistõttu ei ole üldtunnustatud tavade kohaselt soovitav alla 3. aastastele). Sellest hoolimata on alates kokku nööpimise päevast, kui tal veel ei kõrvu ega silmi olnud, tegemist meie aastase pisitütre vaieldamatu lemmikuga. 
Nii et kui muude tegemiste vahel tema kallal toimetanud olen, siis valdavalt lõpeb see sellega, et kiisupreili lihtsalt kaaperdatakse kaissu ja pannakse temaga koos jooksu. Oma uues kodus ootab ta seega samuti ilmselt ohtrat kallistamist. Kuigi ilmselt ei pane Manx ka pahaks, kui ta saab mängida diivanikassi rolli, kellel mõnikord mänguhimulised lapsed külas käivad.
Preili Manx on ca 40cm pikkune, spetsiaalsest puuvillasest nukukangast õmmeldud ja täidetud lammas Sohvilt saadud valge kraasvillaga. Lõige inspireeritud Tone Finnangeri loomingust. Silmad on tikitud halli/roheka puuvillase niidiga. Ninaks halliruuduline kangakolmnurgake. Puusa ja õlaliigesed on nööbitud - seega saab tema käppasid liigutada. Abi ja toega on ta võimeline istuma ja parematel päevadel isegi seisma.
Kõik riided on seljast võetavad ja pestavad. Retuuside ja papude eemaldamine nõuab veidi suuremat näpuosavust.
Lillakates-hallikates toonides kostüümi kuulub: taaskasutusmaterjalidest taskukesega täisvoodril puuvillane pinafore põlleke, retuusid, ühe satsiga trikotaazist seelik ja sall, hallist mahevillasest lõngast ja lillast villa/alpaka segusest lõngast kootud kapuutsi, tasku ja kõrvadega kampsun, villasegusest mantlikangast papud. Kõik rõivad on õmmeldud/kootud enda kujundatud lõigete järgi.
Kiisupreilil on ka oma väike kaisuloomake: lillast dressiriidest tikitud nina-silmakeste ja villa-alpakasegusest lõngast saba ning tukaga. Kaisukass tuleb temaga uude koju kaasa selleks, et ta tundmatus ümbruses paremini kohaneks ja ennast kapi või voodi alla ei peidaks.
NB! Tegemist on käsitööna valminud esemetega - seega ei maksa neilt oodata plastikust mänguasjade perfektsust. Villanööbiku käsitööloomakesed on täiuslikult ebatäiuslikud. Täis looja mõtted, soove ja lootusi. Kui kiisupreili juhtumisi uues kodus ei kohane, kehtib 14-päevane tagastusõigus.

Hind: 50EUR (sisaldab saatmiskulu pakiautomaati Eesti piires)

Teisipäev, 1. märts 2016

Jõuluhani

Juhtus selline kurb lugu ühes majapidamises, et kaks noort hane kippusid pere koera kiusama. Sssssssssssssssssssssssssssssssisina ja tiibadega peale lennates. Kuna hane on peetud ka maja lukuna ja valvekoera eest, siis ehk nad tunnetasid teatvat konkurentsi ning üritasid tõestada, et nad on kahekesi ikkagi paremad valvurid ja kõvemad tegijad. Ja kuigi too koer on muidu kõige nunnum ja sõnakuulelikum siinpool Liivi lahte, siis ta ikka ühel päeval otsustas ühte hane natuke sakutada sellise vääritu käitumise pärast. Kahjuks läks hani selle peale taevastele jahimaadele - teise susiseva tiivulise otsustas pererahvas kinkida ära omasuguste sekka kaugesse külla. Nii et nad jäid jõuludeks ootamatult sootuks hanedeta... Aga siiski mitte väga kauaks!
Päkapikkude töökoda lahendas selle probleemi ilusti ära.
Haneproua on linasest kangast - värvitud silmade ja jumestatud põskedega nagu ühele väärikale prouale kohane - kübar puuvillastest taaskasutusmaterjalidest - pitsilised traksipüksid puuvillasest kangast ja jalast võetavad. Fotode jäädvustamise ajaks õnnestus Haneproual ära kaotada oma väike võti, mida ta tavaliselt paelaga kaelas kannab nagu maja lukule kohane. Tiivad nööbitud liigestega ja liigutatavad. Oskab istuda toe najal. Lennata kahjuks/õnneks ei oska.
Kuna Haneproua läks uude koju pigem kodukaunistuseks - siis testisin tema puhul sportlikust huvist ka mänguasjade täitmiseks mõeldud kerakiudu... Tulemusena jääb mänguasi villatäidisega võrreldes kergem - ka jäsemete täitmine keerulisem: kipub mööda lelu omatahtsi ringi rändama see polüesterkiud. Paksemat sorti linase kanga puhul jäi topitud mänguasi ilus, kuid kahtlustan, et õhemast kangast lelude puhul annavad väikesed kerakujulised kiupallid ka ehk läbi kanga näha/tunda. Võib-olla mõne riiulilooma ja villa-allergiku tarbeks kasutan seda tulevikus veel. Üldiselt aga tundub kraasitud kodune vill siiski looma- ja linnusõbralikum materjal.