Luule läks loosi

Loosimine käis meil algelisel moel - nimed paberile - paberid supitirinasse ja pisipoja väike käsi õngitses tema meelest sobivaima välja.

Kuna Luule uus omanik sattus loosirattasse tema sõbra soovil, siis jäi mul tema teelesaatmise eel veel pisut vaba aega. Et mõelda. Uus omanik ei teadnud veel, et ta on uus omanik. Mõte käis seda rada, et väike inimene, kes Luule endale saab, on veel päris väike. Seega joonistasin vaba käega ühe väikese jänksi lõike ja õmblesin kangast veel ühe nööbivaba pisinööbiku.

Sellise, mida väiksem käekegi saaks vabalt haarata. Tikitud nina ja kangavärviga silmadega. Saba sarnaselt Luulelegi nõelvilitud. Kangad Tilda kangakollektsioonist ja täidiseks Sohvilt saadud pehme valge mahevill.

Pikalt-pikalt olen ka pead valutanud nööbikute pakendi pärast - ehk et nööbik võib olla ju nunnu aga kingitusena teda päris paberkotis ei tahaks uuele omanikule üle anda. Seni valminud nööbikud on kõik erinevate mõõtudega, seega mingid lihtsalt kättesaadavad valmislahendused ei tundu sobivat. Pärast YouTube'i ja Pinterest'i lehitsemist otsustasin lõpuks ikka ise  julguse kokku võtta ja karbi teha: käiku läks üks hiiglaslik vana kast kahekordsest lainepapis + rull pakkepaberit + pudel PVA liimi + nipet-näpet nimesildiks. Karbi valmistamine ilma eriliste abivahenditeta võttis pool ööd - sisuliselt on tegu kahe pakkepaberi vahele liimitud sobivas suuruses papitükkidega, mis kastiks kokku volditud.

Tulemus ei saanud küll perfektne, kuid minu meelest armsalt kodukootud. Kaan käib kinni ja lahti ja nööbiku sai sinna sisse ilusti kinni nöörida.
Kuna uue omanikuni on veel pikk tee, siis ma ei teagi, kuidas ta vastu võetakse - aga loodan, et hästi.

Lihavõtte-eri vol 1 (läinud ta ongi!)

Suur reede - munad - tibud ja .... JÄNESED!

Siit nad tulevad!

Esimene, kes riided selga sai, on Väike Valgesaba:

 Jänkud on lihtsamad tegelased ja nende garderoobis ei ole nii palju rõivaid. Väike Valgesaba leppis pitsiliste pükste ja piduliku kleidiga. Kleidi ülaosa ja püksid on lillelisest puuvillasest taaskasutuskangast, kleidi krae ning satsi vooder on valgest puuvillasest taaskasutuskangast, satsi pealiskangas on õhukesest roosast tüllkangast.

Kleiti ehivad sametisest paelast varrukaäärised ja lipsud ning pitsiline rosett. Pükste eesosas on väike lipsuke.

Nii kleit kui püksikesed on avatavad selja tagant, kus asub ühe trukiga kinnis.

Pärast esimest jäensepaari olen olnud veendunud, et üks duo tuleb õige pea veel. Mõnede muudatustega. Need jänkud on Tilda liivahallist puuvillasest kangast . Ja seekord on neil ka väikesed villased sabatutid! 

Sabatutt on samast villast, mis on peidus jänku sees. Väike Valgesaba sai oma sabatuti jaoks villa valgelt lammas Sohvilt, kes on esimene meie lambapidamises sündinud talleke - ta on julge ja ulakas, nagu ta ema Ahvengi oli. Soontes voolab tal nii ahvenamaa lamba, maalamba kui ka rootsi peenvillalamba verd. Sohvi on kõigi lemmik ja tal on väga mõnus vill. Mul isegi oli natuke kahju, et teiste lelude puhul seda mänguasjade sisse peidetud mõnusat valget pehmust väljast näha polnud - aga nüüd sai  Väike Valgesaba vähemalt sellest nõelvilditud saba, mis rõõmsalt ka pükse kandes välja paistab.

Väike Valgesaba on romantilise loomuga tegelane.

Oma unistava olekuga sobiks ta väga hästi kõõluma mõne mängulossi tornikambri aknale. Ma usun, et selles on süüdi kõik need korrad, mil ta koos minu ja pisiplikaga on pidanud Rapuntsli multikat vaatama.

Koos kõrvadega on Väike Valgesaba ligikaudu 42cm pikk. Võrreldes oma eelkäijaga, kes mu väikese prääniku kaisus praegu magusasti magab, on tema keha ja jalad veidi potsakamad ning veidi pehmemad. Nagu ka iseloom.

Kui me käisime Hoolega õues kopliservas värsket kevadõhku nuusutamas, siis pressis Väike Valgesaba ka ennast kampa, kuigi midagi soojemat ei olnud temal kleidi peale visata.

Aga kui on võimalus nuusutada lumikellukesi, siis on iga romantik nõus välja kannatama ka pisut kevadiselt jahedat tuult!
Muuseas  sama kehtib ka fotograafi kohta!

Muidugi vaatas Väike Valgesaba pealt ka Hoole väikest fotoseeriat,selg vastu kuusepuud toetatud, pisuke kripeldus hinges, et tema nii suure tähelepanu osaliseks ei saanud. Lohutasin teda, et ilmselt saab temastki veel koos Suure Mustsabaga mõned võtted tehtud, kui kevadtuul enam nii lõikavalt külm ei ole.

Väike Valgesaba pidas jahedavõitu fotosessiooni ilusti vastu - ilmselt suuresti tänu ka kuumadele kallistustele, mis pisike präänik talle enne toas lahkelt jagas.

Siinkohal mainin ka igaks juhuks ära, et tegemist on leluga, mida üldtunnustatud tavade kohaselt ei soovitata alla 3.a. vanustele lastele, kuna sisaldab väikeseid osi (nööbid, trukid). Kui kellelgi on huvi, siis on ettetellimisel võimalik valmistada ka analoogne lelu ilma pisidetailideta.

Kahjuks ei ole tänapäevased regulatsioonid väikeste inimeste endiga kooskõlastatud, sest pisiplika igatahes kukkus jänkupreilit keset pildistamist härdalt kallistama. Ta on mul lelude testkallistaja. Tema kallistus läheb kõigile uutele omanikele kauba peale. Tema sõnavaras on kõik jänesed kindlalt ühisnimetaja  "Jäii" all. Ja seegi "Jäii" sai oma "Kall" kaasa.

Ei ärgita kedagi oma alla 3.a. vanusele lapsele pisidetaile sisaldavaid lelusid soetama (!!!), aga tunnistan siinkohal ausalt, et meie väike plika igatahes kaasab oma mängudesse sageli ka vanema venna autopargi, oma pisidetaile sisaldavad Villanööbikud (nagu mitmetelt eelnevate postituste fotodeltki näha) ning enda ja kõigi teiste pereliikmete rõivaid, millel samuti nöörid-trukid-nööbid-lukud küljes. Kuna elame koos suhteliselt väikesel pinnal, kus tegutseb ka üle 3.a. rüblik, siis oleks äärmiselt keeruline hoida teda eemale kõigist asjadest, mis alla 3.a. vanustele põnnidele ei ole soovitatavad (muidugi on ka rida neid lelusid ning materjale, mis asuvad rangelt väikeste käte haardeulatusest väljas). Lohutan ennast sellega, et väikelaste riietel esineb samuti üksjagu pisidetaile (nööbid, trukid) ning neid ei pea regulatsioonid kusagil märkimisväärseks ohuks. Paratamatult tõmban paralleele ka oma lapsepõlvega - üritades neis asjus säilitada kainet talupojamõistust.

KOKKUVÕTTEKS: Väike Valgesaba on ca 41cm pikkune romantilise hingega tegelane. Lähtuvalt üldtuntud tavadest ei ole soovitav alla 3.a. lapsele, kuna sisaldab väikeseid detaile. Tema sees on pestud ja kraasitud mahelamba vill, millest on nõelviltimise teel valmistatud ka väike valge saba. Keha on kujundatud Tone Finnangeri loomingule tuginedes ning kasutatud on Tilda liivahalli kangast ning Tilda roosakamat tooni kangast kõrvade sisekülgedel. Jänku käpad on nööbitud ning neid saab õlast-puusast liigutada.

Väikese Valgesaba silmad on joonistatud kangavärviga, põsed on toonitud roosakaks, nina on tikitud puuvillase niidiga.

Seljas on jänkupreilil pidulik kevadine kleidike ja pitsilised püksid, mille valmistamisel on kasutatud puuvillaseid taaskasutuskangaid, seelikuosa tüll ning paelad-lipsud-kinnised on uutest kangastest/materjalidest. Kõik rõivad on seljast võetavad.

Tegemist on käsitööna valmistatud esemetega  need on täiuslikult ebatäiuslikud  nii nagu elu isegi.

Uues kodus!

Et kõik algusest ära rääkida...

Tere tulemast Villanööbiku virtuaalsesse koju!
See on see postitus, milles tuleb kõik algusest peale ausalt ära rääkida. Ehk mis on toonud mind enda arvastes siia, kus ma täna olen. Meisterdama tekstiilist tegelasi mitte ainult oma silmarõõmuks vaid ka teistele pakkumiseks.
Sissejuhatuseks tahaks öelda, et pisipõnnidega kodus oleval emal ei ole hirmus igav... samuti ei ole tal eriti olemasolevat aega, mida saaks vabalt ainult enda soove silmas pidades planeerida. Vähemalt minu puhul. Küll aga on mul äärimiselt suur vajadus teha päeva jooksul kasvõi õigevähe midagi muud peale 100% ema olemise. Et miski muu peale väikeste käte kallistuse või põnnide õpitud uue oskuse paneks silma särama.
Villanööbikute juurde on teatud mõttes toonud mind mu enda kõige väiksem nööbike. Tüdrukutel teatavasti on vaja nukke ja pehmusid, keda kallistada ja kaisutada. Nii et ühel hetkel avastasingi ennast traalimas mööda eestikeelseid internetilehekülgi ja otsimas mõnd naturaalsetest materjalidest lahedat käsitöökaisukat oma pisiplikale. Ma leidsin päris palju huvitavat ja ilusat. Aga mitte päris SEDA. Igasugu tekstiilist mänguloomade ja nukkude puhul näib valitsevat mingi uus ja huvitav trend - nimelt õmmeldakse neile tänapäeval riided selga kinni - st et kui näiteks soovid eemaldada kleiti - siis tuleks seda teha koos kaltsunuku kätega - või on jalga õmmeldud püksid nii kitsad, et neid üle jalalaba pole võimalik saada - sest oma kohale on need paigutatud enne kaisulooma jalgade külgeõmblemist.... Muidugi hoiab säärane meetod kokku väga palju aega, vaeva, andes samal ajal ilmselgelt korrektsema tulemuse ning ainult kodukaunistamiseks mõeldud nukkude puhul ilmselt pole ka niiväga tähtsust... Võib-olla on see trend mingil moel üle tulnud plastmassnukkude maailmas, kus igasugu Barbide ja printsesside peenete kleitide ülaosa on plastikust selga valatud ja üle värvitud... Mängimiseks mõeldud tegelaste puhul aga jääb see suund mulle kahjuks arusaamatuks - sest lapsepõlvest mäletan, et nukkude riietamine on nendega mängimise üks olulisem osa. 80nendate lõpus oli meil kodus vist üks Muhu rahvariides dekoratiivne poissnukk, kellele olid riided selga liimitud. Tuleb aga tunnistada, et pärast mõningast füüsilise jõu kasutamist sai needki eemaldatud. Sest riided on ju selleks, et neid ära võtta ja vahetada.
Oma rolli mänguasjade meisterdamise otsuses mängis kindlasti ka lapsepõlvest pärilt magus ja ilus mälestus riidest kehaga nukust nimega Siiri. Minu meelest oli ta kõige mõnusam nukk üldse. Tegelikult oli ta vanema õe pikkade juustega nukk, kelle peaga juhtus mingi õnnetus. Vanaema siis leidis kusagilt plastmassist nukupea, mille juustest olid alles mõned harvad karvad, nina ots oli ära kaksatud ning nõelus selle pehme keha külge nii hästi kui oskas. Kuigi väga õnnestunuks seda üritust ei saanud lugeda, siis minu meelest oli see vänderdava pea ja pehme kehaga nukuke kõige mõnusam beebinukk mängimiseks. Kui ta jalataldadelt kangas ära kippus kuluma, siis ma ise seda ka veidi parandasin ja nõelusin. Ja muidugi meeldis mulle talle omal algelisel moel ka riideid valmistada. Suurpäev oli see, kui sain nõuka-aegse laste õmblusmasina omanikuks...
Tegelikult olen ma erinevaid tekstiilist ja lõngast tegelasi läbi aastate õmmelnud - kudunud ja heegeldanud... Hetkel tagasi mõeldes tunduvad need veidi nagu tegelased mingist teisest elust... :)
Ühe sõnaga - sobiva käsitöömänguasja otsing on viinud mind selleni, et käsitöö ja õmblemisega suhteliselt maast madalast tegelenud inimesena otsustasin ise käed külge lüüa.
Täiesti eraldi teema selle mänguasjamaailma juures on vill... Nimelt sobivaid lõikeid ning töövõtteid uurides selgus, et kõigil nukumeistritel on pidev puudus korralikust täitevillast - naturaalsete materjalide austajad nimelt kasutavad lelude sees pestud-kraasitud naturaalset lambavilla... Ja kuna meil on kodus endal villalammaste kari täiesti olemas, siis see sobis plaaniga nagu valatult.

Kokkuvõtlikult - sellised need esimesed jänesed siis said - lõige on Tone Finnangeri sulest, kelle kangaid ma lausa jumaldan. Võin julgelt öelda, et puuvillasel ja puuvillasel kangal võib olla lausa kilomeetrite pikkune vahe... Pehmus-vetruvus-käsitletavus... mmmm...

Ise olin ma neid valmistades juba vasikavaimustuses. No täiesti lapselik rõõm ja õhin. Pägalikud ei arvanud neist alguses suurt midagi. Aga mingist ootamatust hetkest muutusid need üleöö ühtäkki kallistatavateks kujudeks - pisiplika isegi autosõidule minnes nõuab jänku kaasa.

Mõlemad jänksud on Tilda nukukangast, silmad-põsed kangavärviga, ninad tikitud. Täidetud lammas Sohvilt saadud pestud ja kraasitud valge villaga. Jänkuemme kleit ning jänkuissi püksid on Tone Finnangeri disainitud kangast - jänkuissi pluus taaskasutuskangast. Kõiki rõivaid saab seljast ära võtta ja vajadusel pesta.

Otsast lõpuni kallistatav!