Laada ja lõngamuljed

Villanööbikud on nüüd kolistanud (suuresti tänu mu õele) ka üksjagu mööda erinevaid sügisesi laatasid. Kokkuvõtteks võiks öelda, et kuigi kõik külastatud laadad on olnud meie koduse Eestimaa erinevates paigus - siis igal pool on inimesed ning vastuvõtt olnud täiesti erinevad... Laias laastus ja kokkuvõttes on kõige minevamaks kraamiks osutunud Villanööbikute lõng. Kuna loodus ja ka inimesed valmistuvad talveks - siis see on ilmselt ka mõistetav. Samas tekstiilmänguasjade vastu on olnud suur huvi ja kiitjaid ning silmaga silitajaid leidus samuti ohtralt.

Lõnga osas on kiidetud peamiselt selle pehmust ning kauneid toone. Kinnitust on leidnud ka asjaolu, et meie must lõng on ikka päris tõsiselt looduslikult must - ilma päikesepleekinud pruuni varjundita.Ja seda tõepoolest ei ole värvitud. Kauni mustja tooni eest pean tänama oma utte Mustut ja tema musti järglasi, kelle vill ei pleegi pruuniks vaid pigem hallikamaks. Ja lõnga sisse sai just suur kogus talvist villa, millel pleekimine sisuliselt puudub - nii et see on päris must. Tartu Maarjalaadal ja Võhmas toimunud väiksemal laadal läks müügiks pea kogu kaasas olnud lõngavaru. See annab julgust ja soovi ka tulevikus lõngapesumaraton ja Vaemla villavabriku külastamine ette võtta, et saaks õdusalt sooja ja pehmet maavillast lõnga erinevates toonides. Hetkel on mul juba pesemisootel väiksem ports koorekohvi pruuni villa - loodan järgmisest pügamisest ketruse tarbeks vajaliku koguse kokku saada. See on taaskord toon, mida juba ette põnevusega ootan.

Aga neile, kes laadal ei käinud või kellele soetatud kogusest väheseks jäi - siis hetkel mul veel müügiks lõnga jagub. Hinnaks siis 35.- EUR/ kg.

Vastavalt soovile saab osta seda vihis (vihid on erineva kaaluga - kaaludes ligikaudu 200g/tk) või tokkidesse kerituna. Lõnga kerin ise kasutades kunagise naabripapa tehtud keripuud ning ühe toreda eesti meistri valmistatud täispuidust kerijat. Tokid jooksevad ilusti nii seest kui väljast. Üritan omalt poolt tagada, et tokis ei oleks sõlmekohti ja lõnga jätkamisi.

Lisaks vihi kaupa keritud tokkidele saab soovi korral lõnga osta ka 50g (1,75 EUR) ja 100g (3,50 EUR) tokkidena.

Käest-kätte on võimalik ost Kuressaares/Saaremaal, aga saadan ka SmartPosti või Omniva pakiautomaati.

Robin oli esimene mees, kes sai uuest lõngast omale talvise komplekti. :)

Villanööbikute villane lõng!!!

Juhuuuuuu!
Villanööbikutel on nüüd oma villane lõng!

Kaua plaanitud kaunikene. :)
Kes veel ei tea, siis tegelikult olen ma usin kuduja-vardaklõbistaja tüüp. Kuigi mulle meeldib ka õmmelda. Nukkude meisterdamise juures paelub mind suurest just asjaolu, et ma saan teha seda kõike - õmmelda-kududa-heegeldada-tikkida - et nad lõpuks valmis ja riidesse saaksid. Ja on äärmiselt lahe, kui saad päevaga kududa kampsiku - mis siis, et miniatuurses mõõdus.
Aga lõngast rääkides pean ma ennekõike siiski tänama Sirelite pere, kes Pilvelammaste väikeses ettevõtmises lelude tarbeks meie lammaste pestud villast kohevat villaloori kraasivad. See on siis see täidis, mis käib lelude sisse.
Hiiu Villa Vaemla villavabriku kohta olen senini ainult kuulnud, et seal on väga pikad ketrusjärjekorrad ning kõik ei saa jutulegi. Leena soovitusel võtsin suve alguses südame rindu ja helistasin naabersaare ketruskuningatele. Vastuvõtt oli soe ja sõbralik - enne kui arugi jõudsin saada hakkas pihta olemasolevate villavarude sorteerimine, leotamine, pesemine, kuivatamine, noppimine, kokku ja lahti pakkimine. Ühe sõnaga: pea kuu aega oli mul villa leos, pesus, kuivamas ja noppimisel. Tõsine villas püherdamine!

Eeltöös, et lõng ketrusvabrikusse saatmise valmis jõuda, ei ole tegelikult midagi eriti romantilist, kokkuvõttes on see kodustes tingimustes üsna tõsine kätte- ja ettevõtmine. Khmm... mis ei lõhna ka alati eriti meeldivalt - siinkohal kaastunne lähedastele, kes pidid selle kõik välja kannatama. Paraku pean nentima, et minu suureks rõõmuks sain väga tihti villakut sorteerides ning noppides seal ääres õndsalt ohata  - mmmmmmmmmmmmmmmmmmmmilline vill!!! Kuna kokkuvõttes käis  mu näppude vahelt läbi ca 40-50kg erineva kvaliteediga villa, siis ma olen oluliselt targem villa osas. Umbes sada korda tabasin ennast mõttelt, et oleme selle lambakarja valikul sattunud õigele teele. (Meil on siiani olnud karjas puhas rootsi peenvillane jäär - uttede põhikari koosneb peenvillalamba ristanditest, sekka ka 3 lihatõugude ristandit.)

Kogu pesemise - sorteerimise jooksul olin ka natuke murelik, sest puhtavereliste finullide vill on Hiiu Villa ajaloolise ketrusvabriku jaoks liiga kerge ning peenekoeline - seda nad puhtal kujul vastu ei võta, kui siis ainult jämedamakoelise villaga kahasse. Mõned mustad villakud tundusid aga mulle sorteerimisel näppude vahel juba väga peenvillasena... Valitses väike teadmatus, kas ketrusmasinad sellega hakkama saavad. Teine murelaps oli valge vill - nimelt tundus, et seda ei jagu ketrusvabriku miinimumkoguse jaoks piisavalt, sest valget villa kulub mul päris palju ka mänguasjade täitmiseks. Mingi päev aga kraapisin lagedale halli villa utt Ahvenalt - tema oli üks esimesest neljast ostetud lambast, elukaaslase kalaõnne lammas - praeguseks kahjuks karjast välja läinud, kuid jätnud meile ilusad kiire villakasvuga järglased.

Olin seda villa hoidnud millegi erilise jaoks... No ja nüüd tundus, et sellest kogusest piisab täpselt lisandiks valgele villale. Kuna mulle väga naturaalsetes hallides toonides lõngad meeldivad, siis tundus, et kokku miksituna võiks tulla kompott minu maitsele - sulnilt õrnhall.
Eile lõngu esimest korda silmitsedes ei pidanud pettuma!
Must lõng on üsnapäris mustjas (minu rõõmuks ilma pruunika varjundita), pehme. Uduhall on tõsine uduhall! Ketrusvabriku omanikki tunnistas, et see on väga huvitava ning ilusa tooniga välja tulnud - oluliselt heledam, kui Hiiu Villa tavapärane hall lõng.
Nii et lõpp hea - kõik hea!
Ise olen väga rahul!

Kes sellest meie pere väiksest lõngaloost oma osa tahaks saada - siis müün seda samuti hea meelega. Jämeduselt sobib hästi soki-kindalõngaks - kaalu ja meetrite suhte mõõdan tokkidesse kerimisel üle. Kui vähegi aega leian, siis ketrushooaja alguses korrutan mingi koguse lõngast vokil veidi jämedamaks kampsunilõngaks.
Hetkel on lõngavirnad veel nii ketrussoojad, et pole jõudnud nendega suurt midagi ette võtta.
Juba täna saab osta lõnga vihtides, lähiajal aga kindlasti lisaks ka tokkidesse kerituna(50g, 100g ja terve viht).
Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis on nii Villanööbikud kui ka nende lõng väljas 10. septembril toimuval Tartu Maarjalaadal!!!
Kuna mind ennast huvitab alati asjade saamislugu ning värske lambakasvatajana olen järgemööda ära proovinud teadmata hulga erinevaid villapesumooduseid - siis lisan lõppu ka kirjelduse selle kohta, kuidas ma hetke seisuga oma villa kraasimiseks või ketramiseks ette valmistan.

1. Villakute sorteerimine, suurema mustuse väljasaputamine ning väga kehva kvaliteediga villa kõrvaldamine - kui vähegi mahti, siis teen seda kohe pärast villa pügamist. Pügamisteenust on viimased aastad pakkunud meile Jardiines OÜ. (Olen küll ise ka pügaja koolituse läbinud - seal sain nii targaks, et kõige targem on ikkagi töö proffidele jätta, kui seljalihased just rauast pole ning soovid saada kätte kvaliteetselt pügatud villa.)
2. Villakud seisavad meil kuivas kõrvalhoones kilekottidesse pakituna - markeeritud siis pügamiskuupäeva, villaku tooni/kvaliteedi ja/või ka lamba nimega. 
3. Kui vill läheb ketrusse või kraasimisse, siirdub see edasi villaku või tooni kaupa leotamisse. Likku panen villa puhtasse lisanditeta sooja kaevuvette (soovitavalt nii palavasse, et kätt saab ikka veel sees hoida). Pärast ööpäevast leotust nõrutan villa sõrestik-kastis.
4. Leotatud-nõrutatud villa tõstan väikeste portsionite kaupa pesukottidesse ning loputan nende sees villa läbi kahe soojavevanni. Surun kuivaks ja lasen liigse vee välja nõrguda.
5. Pesen villa Orto Villa- ja siidišampooniga masinas villapesuprogrammiga (korraga mahub masinasse ca. 0,5 - 1 villak - teiste pesuprogrammidega katsetamine viib üldjuhul selleni, et masinas on villakujagu vildipalle).
Kes tahab oma villa pesta Fairy, Säästumarketi kõige odavama nõudepesuvahendi vms.  ning väidab, et ta ei märka villa juures mingit erinevust - siis laske käia. Minu meelest on erinevus väga suur - vill muutub hulga maad rabedamaks ja takusemaks. 
*Käsiketruseks mineva villa puhul olen kasutanud ka Eastconi villase pesuvahendit, mis jätab lanoliini villa sisse ilusti alles - paraku on aga suur kogus lanoliini kraasimis- ja ketrusmasinate hooldajatele paras peavalu.
6. Pärast pesu nopin villa lahti ja laotan kuivama - need villasalgud, mis tunduvad veel määrdunud, lähevad uuesti pesukottidesse ning järgmise villakogusega pessu.
7. Suvised villakud on tihti piisavalt puhtad, et pärast kuivamist saab neid edasi töödelda - talvised villakud lähevad veel läbinoppimisse, et heinasodi välja puistata.

Villaku puhtamalt kättesaamine on igal juhul oluline, kui soovid villast midagi enamat, kui lihtsalt lõkkematerjal. Mul on hetkel pooleli noppimisega üks väljaspoolt minu lauale jõudnud pestud lihalamba villak, mille puhul võin nentida, et sellise villaga lammastel ma paraku ilmselt viskaks ka villa lihtsalt tulle. Kuna tean ka tausta, siis seda villa seljas kandnud lammas jalutab looduslikul karjamaal (ohtralt kadakaokkaid, kuuseokkaid ning igas mõõdus ning liiki takjaid), ööseti krõmpsutab see lambake aastaringi heina laudas boksipoole kaldu ehitatud söötmest  (ohtralt heina villakus, üle kogu villaku) ning kasukas pügatakse tal seljast maha vaid kord aastas (pikema villakiu otsad on nii sõnnikused, et nende puhtakspesemine on peaaegu võimatu missioon). 10-pealise põhikarja sellise  villa puhtaksnoppimise jaoks peaks olema kaamelikannatus või ööpäeva pikkus vähemalt 48 tundi. Igal juhul ei vääriks ajakulu minu silmis küünlaid.
NB! Puhtam villak = vähem tööd. Puhtama villaku saad lambalt, kui
- suudad hoida karjamaa takjatevaba (hooldusniit!), looduslikel karjamaadel tekitab probleemi lisaks ka kadastike ja kuuskede olemasolu. Kõige hullemad on aga siiski takjad!
- seespidamisel ei kasuta traditsioonilis pidamisboksi poole kaldu söötmeid, kust hein lammastele söötmise ajal otse selga pudiseb - praktika näitab, et vertikaalsest söötmest saab lammas samuti heina ilusti kätte. Probleemi lahendavad ka villamantlid, mis villaku puhtuse säilitamiseks villaku peale tõmmatakse - nende puhul aga ei tohi unustada, et neid on villa kasvamisel vaja järele anda. 
- kaks korda aastas lambaid pügades saad kindlasti puhtama villaku, kui 1 kord aastas pügades.

Paraku tuleb leppida ka asjaoluga, et mõni lammas lihtsalt on suurem räpik kui teine - püherdab pidevalt mullas ning laseb talledel oma seljas trampida.

Lihtsatest Villanööbikutest

Oehh. Möödas on nädal aktiivset villanööpimist...
Seda on isegi näppudest tunda.
Juhtus selline lugu, et üks hea tuttav tahtis paari nööbikut... Ja üks neist pidi minema veidi pisemale poisslapsele. Kõik need tuled ja viled ja pitsid-satsid seega ei tulnud kõne alla. Nii et hakkasin lappima oma lõigete ja mõtete kaustu... et teha midagi lihtsamat... lutsutatavamat... aga samas mitte ka väga igavat.
Hakkasin katsetama paari erinevat lõiget ja lahendust. Mingil hetkel aga nägin veidi unise silmaga, et selline tore suvine ettevõtmine nagu Loomesuvila otsib oma riiulitele uut kaupa. Kuna julge hundi rind on rasvane, siis tegin pisikese pärimise. Tagasiside oli väga positiivne! Uskuge mind - vahel on vaja seda positiivset tagasisidet, sest muidu vaikselt koduses õmblusnurgakeses nokitsedes tekib väike kahtluseuss, et kas see, mida sa teed, ikka on üks asjalik tegemine... Sest kui ainsad sinu loomingu kirglised austajad on sinu enda lapsed, siis ehk on asi ühises geenidefektis... Igatahes mingi hetk avastasin ennast erinevaid villaseid tegelasi pakkimas, silte kujundamas, karpe kokku liimimas... No tegemas kõike seda, milles ma pole ehk eriti osav - aga julge pealehakkamine on ikka pool võitu. Ja kui sa oledki väga roheline, siis on sul vähemalt kasvulootus!!!
Kolmest lihtsast nööbikust asus uude koju teele keskmine sinine-lilleline karu. Ülejäänud näidiseksemplarid pidid esialgu minuga kuulekalt koju tatsuma, et päeva pärast koos hobuse Hoole ning sabata kassi Manxiga Loomesuvilasse ilma ja inimesi kaema minna.

Igatahes sain ma loomeinimeste vastuvõtust otsast-otsani positiivse energiaga laetud ja lubasin, et nädala pärast hiljemalt toon näputäie Lihtsaid Nööbikuid juurde. Ja voilaaaaaa! Siin õmblusmasinal need valutavate sõrmede eest vastutajad siis osaliselt üles rivistatud ongi:

Seekord siis veidi naiselikumates toonides kass, kellel on saba (vägagi kammitavast ning mõnusalt mohääriselt pehmest Dolly Mo nukulõngast) ja kaks karu, kellel ei ole saba kohe üldsemitte. Üks neist mömmidest spetsiaalselt pisemate inimeste pihkude jaoks - ilma nööpide ning pisidetailideta.
Ma ise olen nende tegelaste üle igatahes täitsa õnnelik.

Isegi natuke kurb oli neid täna paberkottidesse pakkida ning Loomesuvilasse viia. Samas istub mul siin töölaual kannatamatult oma järge ootamas juba ka paar suuremat tööd. Nii et natuke heameel ka, et saan vahelduseks pidada keerulisemaid läbirääkimisi ning et Lihtsad Nööbikud näevad hulka rohkem melu ning lapsi, kui need kaks kratti, kes mul kodus ringi sahkerdavad. Võib-olla leiab mõni neist isegi päris oma inimese. Sest lelude tegija suurim soov on ikkagi, et lisaks tema enda südamele rõõmustaks tema poolt meisterdatud tegelased ka teisi südameid.

Kui rääkida tehnistest parameetritest, siis need Lihtsad Villanööbikud on kõik eranditeta valmistatud kvaliteetsetest Tilda puuvillastest kangastest - täidiseks ikka meie enda koduste mahelammaste mõnusalt pehme-valge pestud-kraasitud vill. Silmad on joonistatud veekindla kangavärviga, ninad tikitud puuvillase tikkimislõngaga. Käpad on neil õlast liigutatavad. Kuna seekordses nööbikud on veidi naiselikumates toonides, siis sai neile ka pisut puna palgele pandud.

NB! Kui te küsite, mis Lihtsatel Villanööbikutel on rangis jalad, siis lihtne vastus sellele oleks, et nad tulevad ratsutajate perekonnast...

Mei - tulnud ja läinud!

Ühel üsna külmal varakevadisel päeval juhtusime lastega koos vaatama ETV-st multifilmi "Minu naaber Totoro". Ma olen kogu elu olnud tõsine multikafänn. Võin vabalt tsiteerida Prostokvašino sõpru ning sajusmultfilmi Vinni Puhhi. Ja muidugi tänu järeltulevale sugupõlvele ka tänapäevasemaid hitte. "Minu naaber Totoro" läks vanemale pojale väga hinge - vaatasime seda mitu korda veel lisaks ka ETV-järelvaatamisest, kuni see võimalus olemas oli - ja sealt edasi tuli mitu nädalat nuttu ja hala, et kus on see "kassibussimultikas".
Juba esimest korda seda nähes lõi mul väike pirnike põlema - vat see ongi see tegelane, kes annab näo ja iseloomu järgmisele Villanööbikule - pikka aega kaustas oma järge oodanud vintage-stiilis nukule, kelle originaallõige pärineb (kui ma ei eksi) Anne Wheelerilt ja on ära trükitud mingis 70-nendate inglisekeelses ajakirjas. Lõike konstruktsioon iseenesest on päris omalaadne ning huvitav - kuid tegin sellest hoolimata ka üksjagu muudatusi.
Hoogu sattudes lõikasin valmis kehaosad kahe nuku tarbeks.

Kogu aeg mul kuklas natuke kriipis, et mul pole sobivaid juukseid pakkuda sellele tegelasele. Lihtsakoeliselt nukkude pähe õmmeldud lõngajuuksed on mind alati pisut nõutuks muutnud - pean silmas siis seda, kui olulisem osa juukseid paikneb pealael ning juuksepiiril ning ülejäänud osa "peanahast" on kas puha paljas või on sinna külge õmmeldud pealaele kinnitatud juuksed. No neid nukke, kes pärast patside lahtiharutamist on leebelt väljendudes kummalise soenguga, leiab tänapäeval külluses ka mänguasjapoelettidelt. Säästujuustega. 

Pärast pikemat sorti uurimistööd avastasin sellise laheda nukujuukselõnga: Dolly Mo Brushable Mohair. Eriti avaldas mulle muljet selle lõnga võrdlus nukumeistri blogis Fig&Me. Tellimisele kulus muidugi omajagu aega. Ja kui ma juba kiusatusele järele andsin, siis tellisin seda mitmes tooni ning koostisega... ja natuke ka nukutrikotaaži waldorfnuku-laadse tegelase tarvis. Aga selleni jõuame mõni teine jutukord.

Igatahes kusagil aprillikuu päeval sai Mei nii kaugele, et tal olid käed-jalad Saaremaa puidust käsitöönööpidega küljes, silmad peas ja kaval krati naeratus suul. Ning juuksevärv valitud.

Konkreetse lõnga võlu peitub selles, et sellest parukat heegeldades ja pikemat mohäärikiudu välja venitades saabki juba täiesti korraliku paruka! Kuigi heegeldamist alustades näis mulle, et see töö peenikese heegelnõelaga võtab nädala - siis sain lõpuks hakkama kahe õhtu(öö)poolikuga.

 Esialgne kammimata ja harjamata tulemus nägi välja umbes nagu tuulepöörise üle elanud eem...  kass???

 Aga sortsu äädikaga segatud vesi, väike kraas ning looduslike harjastega juuksehari tegid oma tööd väga hästi. Mei sai endale nii pisikese põnni kohta täiesti arvestatava juuksepahmaka. Mis konkreetse paruka hilisemas elus mugavaks teeb, on tema kammitavus. Praktiline kogemus küll endal puudub, kuid teadjad kinnitavad, et ajapikku ja harjamisega muutuvad juuksed tihedamaks. Mei sai isegi väikese salgu endale kõrvataha lükata.

Vaieldamatult sai aga minu lemmikuks pisikeste patsidega soeng... Sobib hästi plika veidi krati loomuse ning kavala naeratusega.

Nii - patsidest edasi tuli sellele tüdrukule ka midagi selga joonistada. Konstrueerisin ühe kombenesoonilõike.

 

Seda kasutasin nii pikkade varrukate ning säärtega tudukombeka kui ka lühikese ühes tükis aluspesu õmblemisel.

Kuigi ma ei ole mingi punase-inimene, siis hoolimata mitmetest erinevates tumeroosadest ja pleekinud punastest pakkumistest preili loobus. Punane oli tema värv ja lõpuks sai kleitki taaskasutustrikotaažist särav punane nagu kootud pitsilise mustriga kapuutsiga keepgi. Valge aluspesu ning valgel taustal punaste maasikatega nööbiga kaunistatud papud peavad seda punast natuke ohjeldama. Kokku lihtne ja kevadine. Sai talle veel ka väike kastekannuke pihku pistetud, et suvel aiatöödel saaks abikäe osutada. Pildile see vidin kahjuks jäänud ei ole. Ja nagu korralikule lapsele kohane, läks karpi lisaks ka väike sünnitunnistus ning kaaskiri uuele perele.
MATERJALID: keha on valmistatud 100% puuvillasest TILDA nukutekstiilist, täidetud valge mahelamba Sohvi pestud-kraasitud villaga. Õmbluseks kasutatud COATS Duet niiti, jäsemed õmmeldud külge tugeva Coats Nylbond niidiga.
Nuku baaslõige Laura Wheeler'ilt 70nendatest - omapoolsete täiendustega.
Paruka valmistamiseks kasutatud spetsiaalselt nukuvalmistajatele toodetud Dolly MO Brushable Mohair lõnga, mis on harjatav juukseharjaga.
Rõivad: tudukombekas on valmistatud uuest 100% puuvillasest kangast, suletav lukuga, kaunistuseks satiinpaelast lips; aluspesukombe on valmistatud 100% puuvillasest taaskasutuskangast, suletav luku ja nööbiga, kaunistuseks sametpaelast roosa lips; kleit on valmistatud 100% puuvillasest trikookangast, ääristatud pitsikummi ning paelaga; kootud kapuutsiga keebike on valmistatud Itaalias toodetud mohääri/polüamiidi segulõngast; papud on valmistatud vildist taldade ning uuest 100% puuvillakangast pealsetega, kaunistuseks nööbike.
Rõivaste lõiked on omalooming. 

Naljakas öelda, aga nuku meisterdamine on vist natuke lapse suureks kasvatamine ja kodust välja saatmine: temaga kaasa lähevad head soovid ning lootus, et tal läheb uues elus hästi.

Reisi ajaks kolis Mei taaskasutuskartongist valmistatud kinkekarpi. Seegi algusest lõpuni käsitöö.
Õnnelikku kohalejõudmist!

Hind - ilus ja ümmargune või krõbe ning kandiline?

Igasugu käsitööd puudutavate teemade juures on hind see, mis paneb sageli õlgu kehitama, nina kirtsutama või lihtsalt ohkama. Eks ma ise ka ohkan vahel sellele hinnateemale mõeldes. Teeks ja kingiks päris muidu, kui kusagilt eikusagilt saaks oma kulud kaetud ning kangad ja vaba aeg sajaks taevast kaela.
Reaalsus on see, et materjalid ei ole tasuta (nendest kirjutan mõni teine päev pikemalt) - üritan lelude enda valmistamiseks kasutada kvaliteetseid kangaid ja taaskasmaterjalid jätta näiteks rõivaste valmistamiseks. Suure osa hinnast moodustab muidugi ka aeg - käsitöönokitsemine on aeganõudev ja kohati ongi aeg just see, mida kõige raskem leida. Kõiki, kellel praegu juba käsitöölelude hindu nähes imestusest suud lahti on, saan lohutada sellega, et esimese tegevusaasta tegemiste juures üritan kasutada "pehmemat" hinnapoliitikat. St. et hetkel ei kajastu lõpphinnas 100% kogu tegelase valmimiseks kulunud aeg, kaudsed materjalid, investeeringud töövahenditesse. Kuni Nööbikud asuvad teele minu enda valmistatud karpides - seni ei rakendu ka pakendi eest eraldi tasu.
Olen oma käsitöötegelaste meisterdamise teekonna alguses - ja arenemisruumi on mul veel külluses - nagu ka katsetamata töövõtteid, testimata materjale - tegelasi, kes pole veel mõtetest reaalsuseks saanud. Kõikidel rohelistel asjadel on teatavasti olemas eeldus kasvada - seega ei lase ma hetkel oma kogenematusest häirida. Alati saab paremini. Selle poole ma ka püüdlen. Iga Villanööbik on üks samm edasi. Käsitöömaailm on niivõrd lai ja mitmekesine - valiku tegemisel ei kammitse meid ka enam riigipiirid - seega jääb alati võimalus teha ost käsitööliselt, kellel on aastatepikkune nukuvalmistamise kogemus ja kelle töid vaadates minulgi suu veidi vett jookseb... Näiteks etsy.com on leht, mille valikust sellisel juhul võib leida äärmiselt mitmekesise valiku käsitöömänguasju ning ka nende valmistamiseks vajalikke lõikeid.
Hetkel ei ole Villanööbikutel oma internetipoodi, kus kõik tegelased rõõmsalt rivis seisaks ega ka vastavat müügiletti mõnes füüsiliselt eksisteerivas kaupluses. Leian, et selleks peaks olema ületatud mingi kriitiline mass, et selle korraldamiseks aega/vahendeid panustada. Praegu on kõik uute kodude otsinguil olevad Villanööbikud üleval FB lehel viitega blogisse, kus iga tegelase kohta leiab põhjalikuma info. Eks aeg näitab, kas ja millal tekib vajadus sellise vormi juurest edasi liikuda.
Kui kellelgi on väga konkreetne ostusoov - siis alati võib ka otse kontakti otsida ning oma mõtetest rääkida. Siiski peaks arvestama eritellimusel tehtud tegelaste puhul teatava ajakuluga. Päris pikale võib asi venida juhul, kui tekib vajadus kasutada kangaid või muid vidinaid, mida tellin välismaal asuvatest netipoodidest. Siis võib ainuüksi kauba kohalejõudmine kesta kuni kuu.

Rääkides Nööbikutest - jänestest, hobustest, nukkudest jne. - siis nende valmistamiseks kasutan nii enda kui ka disainerite loodud põhilõiked, mida enda maitse järgi muudan/kohendan. Iga lelu müüginurgajutu juures on ka viide, kelle põhilõikele tuginedes on mänguasi õmmeldud või kelle tööst inspireeritud, kui lõike olen ise kombineerinud. Palju kasutan Tilda lõikeid/kangaid, kuna need tegelased mulle endale väga meeldivad ning nende kangakollektsioonid on minu meelest lisaks väga heale kvaliteedile ka võrratute mustrite ning värvitoonidega.
Kes on ise nobenäpp ja ei taha valmis käsitöömänguasja osta, võib otsingumootori abiga lihtsa vaevaga leida disaineri, soetada vajalikud lõiked ning materjalid ning ise õmblustöö ette võtta. Päris ise oma väiksele põnnile kaisuka õmblemine on igati tänuväärne - nii et kui minu nõelasilmast tulnud tegelased inspireerivad kedagi sellele teele astuma, siis valmistab see mulle ainult rõõmu.

Luule läks loosi

Loosimine käis meil algelisel moel - nimed paberile - paberid supitirinasse ja pisipoja väike käsi õngitses tema meelest sobivaima välja.

Kuna Luule uus omanik sattus loosirattasse tema sõbra soovil, siis jäi mul tema teelesaatmise eel veel pisut vaba aega. Et mõelda. Uus omanik ei teadnud veel, et ta on uus omanik. Mõte käis seda rada, et väike inimene, kes Luule endale saab, on veel päris väike. Seega joonistasin vaba käega ühe väikese jänksi lõike ja õmblesin kangast veel ühe nööbivaba pisinööbiku.

Sellise, mida väiksem käekegi saaks vabalt haarata. Tikitud nina ja kangavärviga silmadega. Saba sarnaselt Luulelegi nõelvilitud. Kangad Tilda kangakollektsioonist ja täidiseks Sohvilt saadud pehme valge mahevill.

Pikalt-pikalt olen ka pead valutanud nööbikute pakendi pärast - ehk et nööbik võib olla ju nunnu aga kingitusena teda päris paberkotis ei tahaks uuele omanikule üle anda. Seni valminud nööbikud on kõik erinevate mõõtudega, seega mingid lihtsalt kättesaadavad valmislahendused ei tundu sobivat. Pärast YouTube'i ja Pinterest'i lehitsemist otsustasin lõpuks ikka ise  julguse kokku võtta ja karbi teha: käiku läks üks hiiglaslik vana kast kahekordsest lainepapis + rull pakkepaberit + pudel PVA liimi + nipet-näpet nimesildiks. Karbi valmistamine ilma eriliste abivahenditeta võttis pool ööd - sisuliselt on tegu kahe pakkepaberi vahele liimitud sobivas suuruses papitükkidega, mis kastiks kokku volditud.

Tulemus ei saanud küll perfektne, kuid minu meelest armsalt kodukootud. Kaan käib kinni ja lahti ja nööbiku sai sinna sisse ilusti kinni nöörida.
Kuna uue omanikuni on veel pikk tee, siis ma ei teagi, kuidas ta vastu võetakse - aga loodan, et hästi.

Lihavõtte-eri vol 1 (läinud ta ongi!)

Suur reede - munad - tibud ja .... JÄNESED!

Siit nad tulevad!

Esimene, kes riided selga sai, on Väike Valgesaba:

 Jänkud on lihtsamad tegelased ja nende garderoobis ei ole nii palju rõivaid. Väike Valgesaba leppis pitsiliste pükste ja piduliku kleidiga. Kleidi ülaosa ja püksid on lillelisest puuvillasest taaskasutuskangast, kleidi krae ning satsi vooder on valgest puuvillasest taaskasutuskangast, satsi pealiskangas on õhukesest roosast tüllkangast.

Kleiti ehivad sametisest paelast varrukaäärised ja lipsud ning pitsiline rosett. Pükste eesosas on väike lipsuke.

Nii kleit kui püksikesed on avatavad selja tagant, kus asub ühe trukiga kinnis.

Pärast esimest jäensepaari olen olnud veendunud, et üks duo tuleb õige pea veel. Mõnede muudatustega. Need jänkud on Tilda liivahallist puuvillasest kangast . Ja seekord on neil ka väikesed villased sabatutid! 

Sabatutt on samast villast, mis on peidus jänku sees. Väike Valgesaba sai oma sabatuti jaoks villa valgelt lammas Sohvilt, kes on esimene meie lambapidamises sündinud talleke - ta on julge ja ulakas, nagu ta ema Ahvengi oli. Soontes voolab tal nii ahvenamaa lamba, maalamba kui ka rootsi peenvillalamba verd. Sohvi on kõigi lemmik ja tal on väga mõnus vill. Mul isegi oli natuke kahju, et teiste lelude puhul seda mänguasjade sisse peidetud mõnusat valget pehmust väljast näha polnud - aga nüüd sai  Väike Valgesaba vähemalt sellest nõelvilditud saba, mis rõõmsalt ka pükse kandes välja paistab.

Väike Valgesaba on romantilise loomuga tegelane.

Oma unistava olekuga sobiks ta väga hästi kõõluma mõne mängulossi tornikambri aknale. Ma usun, et selles on süüdi kõik need korrad, mil ta koos minu ja pisiplikaga on pidanud Rapuntsli multikat vaatama.

Koos kõrvadega on Väike Valgesaba ligikaudu 42cm pikk. Võrreldes oma eelkäijaga, kes mu väikese prääniku kaisus praegu magusasti magab, on tema keha ja jalad veidi potsakamad ning veidi pehmemad. Nagu ka iseloom.

Kui me käisime Hoolega õues kopliservas värsket kevadõhku nuusutamas, siis pressis Väike Valgesaba ka ennast kampa, kuigi midagi soojemat ei olnud temal kleidi peale visata.

Aga kui on võimalus nuusutada lumikellukesi, siis on iga romantik nõus välja kannatama ka pisut kevadiselt jahedat tuult!
Muuseas  sama kehtib ka fotograafi kohta!

Muidugi vaatas Väike Valgesaba pealt ka Hoole väikest fotoseeriat,selg vastu kuusepuud toetatud, pisuke kripeldus hinges, et tema nii suure tähelepanu osaliseks ei saanud. Lohutasin teda, et ilmselt saab temastki veel koos Suure Mustsabaga mõned võtted tehtud, kui kevadtuul enam nii lõikavalt külm ei ole.

Väike Valgesaba pidas jahedavõitu fotosessiooni ilusti vastu - ilmselt suuresti tänu ka kuumadele kallistustele, mis pisike präänik talle enne toas lahkelt jagas.

Siinkohal mainin ka igaks juhuks ära, et tegemist on leluga, mida üldtunnustatud tavade kohaselt ei soovitata alla 3.a. vanustele lastele, kuna sisaldab väikeseid osi (nööbid, trukid). Kui kellelgi on huvi, siis on ettetellimisel võimalik valmistada ka analoogne lelu ilma pisidetailideta.

Kahjuks ei ole tänapäevased regulatsioonid väikeste inimeste endiga kooskõlastatud, sest pisiplika igatahes kukkus jänkupreilit keset pildistamist härdalt kallistama. Ta on mul lelude testkallistaja. Tema kallistus läheb kõigile uutele omanikele kauba peale. Tema sõnavaras on kõik jänesed kindlalt ühisnimetaja  "Jäii" all. Ja seegi "Jäii" sai oma "Kall" kaasa.

Ei ärgita kedagi oma alla 3.a. vanusele lapsele pisidetaile sisaldavaid lelusid soetama (!!!), aga tunnistan siinkohal ausalt, et meie väike plika igatahes kaasab oma mängudesse sageli ka vanema venna autopargi, oma pisidetaile sisaldavad Villanööbikud (nagu mitmetelt eelnevate postituste fotodeltki näha) ning enda ja kõigi teiste pereliikmete rõivaid, millel samuti nöörid-trukid-nööbid-lukud küljes. Kuna elame koos suhteliselt väikesel pinnal, kus tegutseb ka üle 3.a. rüblik, siis oleks äärmiselt keeruline hoida teda eemale kõigist asjadest, mis alla 3.a. vanustele põnnidele ei ole soovitatavad (muidugi on ka rida neid lelusid ning materjale, mis asuvad rangelt väikeste käte haardeulatusest väljas). Lohutan ennast sellega, et väikelaste riietel esineb samuti üksjagu pisidetaile (nööbid, trukid) ning neid ei pea regulatsioonid kusagil märkimisväärseks ohuks. Paratamatult tõmban paralleele ka oma lapsepõlvega - üritades neis asjus säilitada kainet talupojamõistust.

KOKKUVÕTTEKS: Väike Valgesaba on ca 41cm pikkune romantilise hingega tegelane. Lähtuvalt üldtuntud tavadest ei ole soovitav alla 3.a. lapsele, kuna sisaldab väikeseid detaile. Tema sees on pestud ja kraasitud mahelamba vill, millest on nõelviltimise teel valmistatud ka väike valge saba. Keha on kujundatud Tone Finnangeri loomingule tuginedes ning kasutatud on Tilda liivahalli kangast ning Tilda roosakamat tooni kangast kõrvade sisekülgedel. Jänku käpad on nööbitud ning neid saab õlast-puusast liigutada.

Väikese Valgesaba silmad on joonistatud kangavärviga, põsed on toonitud roosakaks, nina on tikitud puuvillase niidiga.

Seljas on jänkupreilil pidulik kevadine kleidike ja pitsilised püksid, mille valmistamisel on kasutatud puuvillaseid taaskasutuskangaid, seelikuosa tüll ning paelad-lipsud-kinnised on uutest kangastest/materjalidest. Kõik rõivad on seljast võetavad.

Tegemist on käsitööna valmistatud esemetega  need on täiuslikult ebatäiuslikud  nii nagu elu isegi.

Uues kodus!

Müüginurk: Hoole

Kogu aeg kummitas mul kuklas see mõte, et ma tahan teha ühe hobuse... Suure hobuse. Selle mõttega käsin ma ikka jupp aega ringi, enne kui jõudsin asja kangal ametlikuks vormistada. Ja hobune Hoole saigi lõpuks suur nagu hobune. Tegelikult võid sa 100 korda plaanida ja mööta ja mõelda, aga igal lelul on ikka mingi oma mõte peas. Mingi soov või otsus, kuidas peaks olema ja kuidas kohe mitte ei peaks olema. Ja tegelasele otsa vaadates ma võin peaaegu et vanduda, et mõnel juhul vangutab too pead, et "eieieiei... nii küll ei lähe... see ei lähe kohe mitte". Hoole on mul siin lauaserval juba mitu nädalat istunud - esimese hooga sai ta kokku nööbitud ning elementaarsed riidedki selga õmmeldud, aga ... no ei tundunud ta kuidagi rahul. Nii et pikkamööda olen talle meisterdanud üht teist juurde: mõned päris uued asjad - mõned asendama esemeid, mis kuidagi tema natuuriga siiski ei klappinud. Lõpuks ootasime veel väga pikalt ilusat kevadist ilma, et koos väljas mõned pildid jäädvustada.

Aga alustades algusest: kui ma keha sain kokku nööbitud - siis ma ikka jupp aega vaevasin pead, mida teha Hoole saba-laka ja silmnäoga. Õigemini polnud ta siis isegi veel Hoole. Oli lihtsalt Hobune. Kõrvu voltisin kolm korda ringi enne kui need said pea külge nii nagu preilile sobis. Kuna mul on "päris" hobused siin pidevalt ringi jalutamas, siis kohati jääb see elusuuruses tegelane sinu ja Villanööbiku vahele nii, et hästi ei kuulegi, mis silmi või kõrvu see villane suksu vajab.

Kui kokku nööbitud tegelasele silmade sobivat asukohta otsisin ja ta puuriidale fotode tegemiseks istuma sättisin, siis enne pilte oli ta Hobune ja pärast oli juba Hoole. Ta valis tikitud silmad ja kangavärviga joonistatud kulmud (fotol märgivad sinised pärlid tikitud silmade asukohta). Kui juba ka osa riietest oli valmis, otsustasin ikkagi ka joonistada talle sõõrmed... sest kuidas muidu on võimalik puristada nagu hobune... Laka ja saba otsustasin teha villa/alpaka segusest hallist lõngast. Saba üle on Hoole eriti uhke. See on tal nagu päris.

Hoole peahoid on vaatega veidi paremale - et paremini enda ette näha - hobustel teatavasti on otse ees ja otse taga nö. "pime nurk"  sest silmad on pea külgedel ja ei ulata sinna vaatama.

Keha valmis,  sai asuda garderoobi kallale. Hoolele õmblesin lillelisest sitsiriidest viisakama moega pika varruka ning väikese kraekesega eest nööbitava ja trikotaazist virsikukarva satsiga kleidikese. Mõnusalt kevad-suvise.

Õmmeldes ma vahel muretsen kangesti selle pärast, et mul ei ole korralikku overlokki - mis jätaks õmblusvarud korrektsema välimusega, kui analoogne tavaõmblusmasina üleäärepiste - seetõttu kasutan mõnikord alläärte vormistamist palistusjalaga või võimalust peita õmblusvaru paela varju. Hoole kleidi allääres on hall sametpael.
Kleidiga samast materjalist on ka väikseid pitspüksid, mis said selja taha sobivas suuruses avause, et saaks pea kandadeni ulatuvat saba ikka uhkelt kanda.

Hoole kleidikese juurde kudusin ka pitsmustrilise väikese puuvillase vestikese, mis kinnitub kaelusest ühe nööbiga.

Tegelikult tegin samast lõngast ka ühe proovipaari papusid, kuid selle paariga ei jäänud ei mina ega ka Hoole ise rahule. Need ei olnud mingid korralikud jooksusussid. Seega võtsin ette hüppe vette tundmatus kohas - ehk siis asusin ise oma väikse prääniku beebiea papude järgi lihtsate papude lõiget visandama. Esimest joonist korrigeerisin 3 korda ja tegin mitu tööproovi - beebi jalakuju on pisut teistsugune kui Hoolel. Kokkuvõttes jõudsin lõpuks tulemuseni, millega ise võib juba suhteliselt rahule jääda. Papud on Hoole riietuses ilmselt detail, mille üle ma ise kõige uhkem olen. Tema igatahes kannab neid rõõmuga.

Ma olen hingelt suuresti vardaklõbistaja - nii et pärast pikka pausi ning sügelemist otsustasin kätte võtta ja kududa Hoolele pehmest hallist alpaka/villa segusest lõngast ka väikese nööbiga kinnitatava õlakoti, kuhu saab kenasti sisse pista kõik patsikummid ja soengu tegemise paelad.

Ja lisaks ka ühe väikese villase torukaelusega keebikese - väikese palmikuga kaeluse esiosal ning nööräärisega. Külmemate kevadilmade tarbeks.

Samast hallist lõngast on ka Hoole saba ning lakk.

Kõige lõpuks võtsime koos ette ka väikese kevadise retke - et pisut kopliservas jalga kõlgutada, kevadõhku kopsudesse tõmmata ja igatsevalt kulututtide vahelt rohelist rohtu otsida. 

Päikest ja tuult leidsime külluses  kuid rohtu kahjuks siiski mitte.

KOKKUVÕTTEKS:
Hoole on spetsiaalsest puuvillasest nukukangast ja lammas Sohvilt saadud valge kraasvillaga täidetud ca 60 cm pikkune (kõrvad kaasa arvatud) tegelane. Inspireeritud Evgenya Ambartsumyani leludest. Hoole on nööbitud õla- ja puusaliigestega - seega saab teda kenasti istuma sättida. Oma kasvu tõttu sobib ilmselt pisut suuremale hobusearmastajale (sisaldab väikeseid detaile, mistõttu üldtunnustatud tava kohaselt ei sobi kindlasti alla 3. aastasele). Väga väikesed käed ei ulatugi teda hästi kallistama.
Tal on puuvillase niidiga tikitud silmad, kangavärviga joonistatud kulmud-sõõrmed ning roosakaks toonitud põsed. Saba ja lakk on hallist villa/alpaka segusest lõngast (nende peal saab hästi harjutada patsipunumist).
Hoolel on seljas puuvillasest kangast satsiga kleidike, pitsiga püksikesed ja papud, lisaks väike pitsmustriline kootud puuvillane vestike. Jalas on hobul puuvillasest kangast sametiste lipsudega papud ning üle õla villa/alpaka segusest lõngast kootud õlakott, samast materjalist on ka tema kõrge kaelusega keebike. Papude voodriks on taaskasutusmaterjal - kõik ülejäänud on uued kangad/materjalid.
Hoole on ainulaadne - nii oma välimuse detailidelt kui ka riietuselt.
Kõik esemed on valminud käsitööna - täiuslikult ebatäiuslikud nagu elu ise.

(asjad on mul juba pakitud :)

Uues kodus. :)