Mei - tulnud ja läinud!

Ühel üsna külmal varakevadisel päeval juhtusime lastega koos vaatama ETV-st multifilmi "Minu naaber Totoro". Ma olen kogu elu olnud tõsine multikafänn. Võin vabalt tsiteerida Prostokvašino sõpru ning sajusmultfilmi Vinni Puhhi. Ja muidugi tänu järeltulevale sugupõlvele ka tänapäevasemaid hitte. "Minu naaber Totoro" läks vanemale pojale väga hinge - vaatasime seda mitu korda veel lisaks ka ETV-järelvaatamisest, kuni see võimalus olemas oli - ja sealt edasi tuli mitu nädalat nuttu ja hala, et kus on see "kassibussimultikas".
Juba esimest korda seda nähes lõi mul väike pirnike põlema - vat see ongi see tegelane, kes annab näo ja iseloomu järgmisele Villanööbikule - pikka aega kaustas oma järge oodanud vintage-stiilis nukule, kelle originaallõige pärineb (kui ma ei eksi) Anne Wheelerilt ja on ära trükitud mingis 70-nendate inglisekeelses ajakirjas. Lõike konstruktsioon iseenesest on päris omalaadne ning huvitav - kuid tegin sellest hoolimata ka üksjagu muudatusi.
Hoogu sattudes lõikasin valmis kehaosad kahe nuku tarbeks.

Kogu aeg mul kuklas natuke kriipis, et mul pole sobivaid juukseid pakkuda sellele tegelasele. Lihtsakoeliselt nukkude pähe õmmeldud lõngajuuksed on mind alati pisut nõutuks muutnud - pean silmas siis seda, kui olulisem osa juukseid paikneb pealael ning juuksepiiril ning ülejäänud osa "peanahast" on kas puha paljas või on sinna külge õmmeldud pealaele kinnitatud juuksed. No neid nukke, kes pärast patside lahtiharutamist on leebelt väljendudes kummalise soenguga, leiab tänapäeval külluses ka mänguasjapoelettidelt. Säästujuustega. 

Pärast pikemat sorti uurimistööd avastasin sellise laheda nukujuukselõnga: Dolly Mo Brushable Mohair. Eriti avaldas mulle muljet selle lõnga võrdlus nukumeistri blogis Fig&Me. Tellimisele kulus muidugi omajagu aega. Ja kui ma juba kiusatusele järele andsin, siis tellisin seda mitmes tooni ning koostisega... ja natuke ka nukutrikotaaži waldorfnuku-laadse tegelase tarvis. Aga selleni jõuame mõni teine jutukord.

Igatahes kusagil aprillikuu päeval sai Mei nii kaugele, et tal olid käed-jalad Saaremaa puidust käsitöönööpidega küljes, silmad peas ja kaval krati naeratus suul. Ning juuksevärv valitud.

Konkreetse lõnga võlu peitub selles, et sellest parukat heegeldades ja pikemat mohäärikiudu välja venitades saabki juba täiesti korraliku paruka! Kuigi heegeldamist alustades näis mulle, et see töö peenikese heegelnõelaga võtab nädala - siis sain lõpuks hakkama kahe õhtu(öö)poolikuga.

 Esialgne kammimata ja harjamata tulemus nägi välja umbes nagu tuulepöörise üle elanud eem...  kass???

 Aga sortsu äädikaga segatud vesi, väike kraas ning looduslike harjastega juuksehari tegid oma tööd väga hästi. Mei sai endale nii pisikese põnni kohta täiesti arvestatava juuksepahmaka. Mis konkreetse paruka hilisemas elus mugavaks teeb, on tema kammitavus. Praktiline kogemus küll endal puudub, kuid teadjad kinnitavad, et ajapikku ja harjamisega muutuvad juuksed tihedamaks. Mei sai isegi väikese salgu endale kõrvataha lükata.

Vaieldamatult sai aga minu lemmikuks pisikeste patsidega soeng... Sobib hästi plika veidi krati loomuse ning kavala naeratusega.

Nii - patsidest edasi tuli sellele tüdrukule ka midagi selga joonistada. Konstrueerisin ühe kombenesoonilõike.

 

Seda kasutasin nii pikkade varrukate ning säärtega tudukombeka kui ka lühikese ühes tükis aluspesu õmblemisel.

Kuigi ma ei ole mingi punase-inimene, siis hoolimata mitmetest erinevates tumeroosadest ja pleekinud punastest pakkumistest preili loobus. Punane oli tema värv ja lõpuks sai kleitki taaskasutustrikotaažist särav punane nagu kootud pitsilise mustriga kapuutsiga keepgi. Valge aluspesu ning valgel taustal punaste maasikatega nööbiga kaunistatud papud peavad seda punast natuke ohjeldama. Kokku lihtne ja kevadine. Sai talle veel ka väike kastekannuke pihku pistetud, et suvel aiatöödel saaks abikäe osutada. Pildile see vidin kahjuks jäänud ei ole. Ja nagu korralikule lapsele kohane, läks karpi lisaks ka väike sünnitunnistus ning kaaskiri uuele perele.
MATERJALID: keha on valmistatud 100% puuvillasest TILDA nukutekstiilist, täidetud valge mahelamba Sohvi pestud-kraasitud villaga. Õmbluseks kasutatud COATS Duet niiti, jäsemed õmmeldud külge tugeva Coats Nylbond niidiga.
Nuku baaslõige Laura Wheeler'ilt 70nendatest - omapoolsete täiendustega.
Paruka valmistamiseks kasutatud spetsiaalselt nukuvalmistajatele toodetud Dolly MO Brushable Mohair lõnga, mis on harjatav juukseharjaga.
Rõivad: tudukombekas on valmistatud uuest 100% puuvillasest kangast, suletav lukuga, kaunistuseks satiinpaelast lips; aluspesukombe on valmistatud 100% puuvillasest taaskasutuskangast, suletav luku ja nööbiga, kaunistuseks sametpaelast roosa lips; kleit on valmistatud 100% puuvillasest trikookangast, ääristatud pitsikummi ning paelaga; kootud kapuutsiga keebike on valmistatud Itaalias toodetud mohääri/polüamiidi segulõngast; papud on valmistatud vildist taldade ning uuest 100% puuvillakangast pealsetega, kaunistuseks nööbike.
Rõivaste lõiked on omalooming. 

Naljakas öelda, aga nuku meisterdamine on vist natuke lapse suureks kasvatamine ja kodust välja saatmine: temaga kaasa lähevad head soovid ning lootus, et tal läheb uues elus hästi.

Reisi ajaks kolis Mei taaskasutuskartongist valmistatud kinkekarpi. Seegi algusest lõpuni käsitöö.
Õnnelikku kohalejõudmist!

Villa salajane elu

Kuula südamega - sest oluline on tähti silmale märkamatu. Tõsi. Väga tõsi.

Villanööbikute süda ja hing on vill. Meie enda karja (peamiselt valgete lammaste) pehme ja mõnus vill. Ilma villakandjateta ei oleks ka Villanööbikuid. Neist ei saa üle ega ümber. Mulle meeldib vill. See on mõnus, iseloomuga materjal.

Muidugi ütleks siinkohal mitu suud, et milleks mitte kasutada polüesterkiudu, kerakiudu, naftasaadusi, et ühte mänguasja täis toppida. Peaasi, et pealiskangas on kvaliteetne - eks? 

Aga ei - ei mu kallid sõbrad. Olen katsetanud - sest tuleb ikka ise järele proovida, et kindel olla. Ainus eelis, millele ma suudan mõelda, on see, et polüesterkiuga täidetud lelu võib rõõmsalt pesupäeval masinasse visata ja koos muude riietega puhtaks pesta. Ja see on ka kõik.

Tegelikult saab sooja vee ja õrna pesuvahendiga hädavajadusel puhtaks pesta (aga jumala eest mitte väänata) ka Villanööbiku. Enda põnnide leludel on siiani vaja olnud küll vaid üksikute plekkide eemaldamist (pesuseep+hambahari+soe vesi ajavad sellisel juhul asja korda).

Nii et ei leidu minu silmis ühtegi raudbetoonkindlat eelist.

Aga vill... Mmmm.... Teine lugu. :)

Uskuge või mitte, kuid kunagi olin ma väga veendunud, et lammas on üks rumal loom ja miski vägi ei sunniks mind küll sellist pudulojust endale muretsema. Aga võta näpust. Vahel ma kahtlustan, et kogu elu suur ja vääramatu õppetund minu jaoks on oma sõnade söömine. Ja lambaid silmas pidades, ei ole see sugugi mõrumaitseline eine. Pigem vastupidi. Tänu interneti imelistele avarustele leidsin sellise lambatõu nagu finull ehk rootsi peenvillane. Siiani olen üüratult tänulik Airi Pollile, kelle karjast ostsime oma esimese peenvillase jäärapoisi Alfredi ja Jaani talu pererahvale oma kolme esimese ristandute Mustu, Ahvena ja Tuti eest. Ja nendest meie villalugu algaski.

Meie esimesed lambad: Ahven, Mustu, Tutt ja Alfred (Foto: Meriliis Metsamäe)

Igal aastal pärast pügamist küsis elukaaslane, et "no mida sa selle villaga kõik siis nüüd teed???". No esimestel aastatel polnud villa palju ja valdav osa läks käsiketruseks kahasse mu leonbergeri Tipsu koeravillaga. Aga Tipsut ei ole meil ka enam mitu aastat. Mul ei olnud mingit eriti säravat plaani - mulle lihtsalt väga meeldis vill. Kedrata lõngaks? Karjas on meil tänaseks päevaks kokku 11 suurt ja 16 väikest sõralist. Pea-käsiketraja on ka meil viimased aastad veidi vormist väljas ning mu enda ketrusõpe on jäänud pisipõnnide tõttu unarusse. Nii et mida siis teha selle imelise-imelise villaga???

Villanööbikuid! See tundus mulle õige vastus. Vähemalt valge villa seisukohalt vaadatuna. Kuna käsitöömänguasjade valmistajate suurim mure pidi olema sobiva täitematerjali leidmine. Käesoleval juhul siis täitematerjal leidis mind! Ja tundub, et esimest korda aastate jooksul on kokku saamas ka tumeda villa kogus, mis on vajalik ketrusvabrikusse saatmiseks.

Miks vill on nii imeline materjal mänguasjade sisse toppimiseks?

1. Taastuv ja looduslik - meie puhul tegemist siis mahelammaste villaga, kes ongi villalambad, st. et tegemist on algselt siiski villa suunaga, millele lisandub ka suurepärane liha. Uted on meil erinevate tõugude ristandid - jäärana oleme kasutanud neli aastat puhast rootsi peenvillast. Meie lambad jalutavad karjamaaperioodil looduslikul rohumaal ja püsirohumaal, talliperioodil (kuna meil on siiski veel hobused, siis on meil veel endiselt tall, mitte laut) söövad Saaremaa mullas kasvanud magusaid porgandeid ja muid juurkaid, ees oma põldudelt niidetud hein. Ei toimu mingit intensiivnuumamist jõusöödaga. Kari jookseb kohale hüüdmise peale ja kuigi alati on mõni pelglikum tegelane, siis valdavalt on meil julged ja sõbralikud lambad, kes annavad meile mõnusat villa, pehmeid nahku, maitsvat liha ning hoiavad korras meie maad.

2. Vill imab endasse ja säilitab ümbritsevad lõhnad - mis mänguasja puhul ilmselt on üks väga oluline asi - st. et lelu oma pehmuse ja tuttavliku aroomiga on lapsele võõrastes ja stressiolukordades suureks lohutuseks. 

3. Vetthülgav ja hingav materjal - kes kannab villast (100% naturaalset pean siin silmas) sokki, see teab, et villane hingab hästi - teisalt hoiab endas sooja ka märgumisel. Vastuoluline. Ühest küljest hoiab vill sind kuivana ja juhib kehapinnalt niiskust eemale - ilma samas nahka liigselt kuivatamata. Vetthülgavad ja niiskust juhtivad omadused samaaegselt. Vill on võimeline imama ja hoidma endas vett umbes 1/3 oma massist - supeltrikooks mitte eriti sobilik materjal.

4. Üldiselt loetakse vill hüpoallergeeniliste materjalide hulka - st et ta ei põhjusta valdaval osal elanikkonnast allergilist reaktsiooni. Ja nendel kellel põhjustab? Ilmselt on mõttekoht, kas allergia on tingitud villast või selle töötlemisel kasutatatavatest kemikaalidest? Villa värv ning pesuvahendid on vaid üks aspekt - sellele lisanduvad ka kemikaalid, millega töödeldakse villa paremate masinkudumisomaduste saamiseks ning näiteks villas elavate parasiitide vältimiseks. Omas kodus on mul mitu villapesuvahendit riiulil - villa ennast pesen Orto "Villašampooniga" - töötab minu meelest kõige paremini, villaseid asju pesen masinas sama vahendi või siis Eastconi lanoliini sisaldava pesuvahendiga (nt sokid). Õrnemate kudmite ja beebiriiete tarbeks on meil "SOAK" - kuigi algselt eelarvamusega, pean tunnistama, et see töötab. Leota 15 min. ning riputa ilma loputuseta kuivama. Eriti mõnus esemete puhul, mida ei raatsi masinaga pesta või mis on masinaga pesemiseks liiga suured.

5. Vill ei ole tuleohtlik - lõkkesse visatuna ta pigem nö. "küdib" või kärssab. Ei mingit leegiga põlemist.

6. Antibakteriaalsus - see seondub küll pigem villas leiduva lanoliiniga, mis suures osas villa pesemisprotsessis kaotsi läheb. Siinkohal pean ära mainima, et näiteks Eastconil on täiesti olemas villase pesuaine, mis sisaldab lanoliini ning jätab sellest osa ka pestavatele esemetele/villale. Olen kasutanud - töötab. Ökoemmed kasutavad väga edukalt ka villaheidest kootud mähkmepükse - mis ei hakka halvasti lõhnama ja ei ole sõbralikuks keskkonnaks igasugu haigustekitajatele.

7. Nukumeistri seisukohalt vaadatuna on villal lisaks veel mitu hääd omadust - teda saab toppida üsna mõnusalt tihedaks, tal on nö. "mälu" - samas annab ta lelule tihedalt topituna mõnusa raskuse. Villa saab viltida - omadus, mille eelistega ma ise alles tasapisi tutvust olen tegemas. Kuna ma olen ka kirglik kuduja, siis ei piirdu ma üldjuhul sellega, et vill on ainult nuku sees - ma ikka üritan leludele midagi kududa ka.

8. Kuigi mu enda meisterdatud mänguasjad ehk on sellest teemast veel veidi kaugel - siis tegelikult võin saladuskatte all tunnistada, et mulle väga meeldib waldorf-nukkude maailm. Ehk idee naturaalsetest materjalidest ning lihtsatest vormidest. Selle maailmavaate üks aspekte on, et lelud peaks lapse kujutlusvõimele piisavalt ruumi jätma, last arendama ja teisest küljest olema valmistatud naturaalsetetest materjalidest (siit see villateemagi). Et lapsed elavad oma esimesed 7 eluaastat pisut nagu unenäolises maailmas, mil nende väikesed unistavad hinged alles seavad ennast järk-järgult oma maises kehas sisse. Valdavalt need nukud ongi trikotaažist kehaga, villaga täidetud ning lihtsate tikitud silmade-nina-suuga naturaalsetest materjalidest juustega. Mulle isiklikult meeldivad väga pisut keerulisemad waldorf-nuku laadsed tegelased, kelle näoilmete kujundamisel ja proportsioonide rõhutamisel kasutatakse nõelviltimist. Kuigi ma veel ei ole meisterdanud ühtegi waldorf-nuku laadset nukku - siis uskuge mind - küllap see päevgi ükskord koidab. Läbirääkimised viltimisnõeltega on igal juhul alanud!

9. Pehmus. Väike vihane välgutuli lööb minus kui peenvillalambaomanikus põlema, kui keegi hakkab rääkima sellest, kuidas vill on üks kare ja torkiv materjal, mida ükski arukas inimene oma naha ligi ei lase. Tegelikult on asi puhtalt valikutes ja variantides. Villa on väga erineva pehmuse ja kvaliteediga - lihtsamalt liigitades on kolme tüüpi lambaid. Esiteks kahekihilise villa omanikud, kellel on karmim pealisvill ja pehme alusvill (kui kujutada ette ühte kevadperioodil karva ajavat koera, siis saate aru, millest ma räägin - vahetub see udejas pehme alusvillak), teiseks need, kellel aretustööna on seljas vaid pealisvill (nt pika ja siidise karvaga wendsleydale tõugu lambad), kolmandaks aretatud alusvillatõud, kellel aretustöö tulemusena seljas vaid pehme ja õrn alusvill (siia kuuluvad nt. meriinotõud, peenvillalambad). Eesti lambakasvatus on valdavalt lihasuunaline - st et valikute tegemise aluseks on lihakeha suurus, mitte villa väärtus. Kui villalambaid otsisin, siis tuttav lambakasvatus minu jutu peale avaldas arvamust, et ta sooviks sellist villatõugu lammast, kelle vill paremini põleks... Suur osa Eesti lammastest kannab seljas kahekihilist kasukat - isiklikult olen näinud ka sellise villakuga lammast, kelle pealisvill meenutas oma struktuurilt ning karmuselt hobuse saba jõhve. Sellisest villast tõesti head ihuvastas kantavat kudumit ei saa. Küll aga on meriino ja peenvillalammaste vill ülimalt tänuväärne beebikudumiteks. Olles ise väga tundliku nahaga villa torkimise suhtes - kinnitan ja kiidan kahe käega heaks. Kuigi meie karjas on valget värvi valdavalt nö. lihasuuna ristanduted - tuleb tunnistada, et nendelgi on pealisvill pigem mõnus ning pehmema struktuuriga.

Mustu oma selleaastaste põnnidega: Ruutu ja Risti