Laupäev, 27. veebruar 2016

Et kõik algusest ära rääkida...

Tere tulemast Villanööbiku virtuaalsesse koju!
See on see postitus, milles tuleb kõik algusest peale ausalt ära rääkida. Ehk mis on toonud mind enda arvastes siia, kus ma täna olen. Meisterdama tekstiilist tegelasi mitte ainult oma silmarõõmuks vaid ka teistele pakkumiseks.
Sissejuhatuseks tahaks öelda, et pisipõnnidega kodus oleval emal ei ole hirmus igav... samuti ei ole tal eriti olemasolevat aega, mida saaks vabalt ainult enda soove silmas pidades planeerida. Vähemalt minu puhul. Küll aga on mul äärimiselt suur vajadus teha päeva jooksul kasvõi õigevähe midagi muud peale 100% ema olemise. Et miski muu peale väikeste käte kallistuse või põnnide õpitud uue oskuse paneks silma särama.
Villanööbikute juurde on teatud mõttes toonud mind mu enda kõige väiksem nööbike. Tüdrukutel teatavasti on vaja nukke ja pehmusid, keda kallistada ja kaisutada. Nii et ühel hetkel avastasingi ennast traalimas mööda eestikeelseid internetilehekülgi ja otsimas mõnd naturaalsetest materjalidest lahedat käsitöökaisukat oma pisiplikale. Ma leidsin päris palju huvitavat ja ilusat. Aga mitte päris SEDA. Igasugu tekstiilist mänguloomade ja nukkude puhul näib valitsevat mingi uus ja huvitav trend - nimelt õmmeldakse neile tänapäeval riided selga kinni - st et kui näiteks soovid eemaldada kleiti - siis tuleks seda teha koos kaltsunuku kätega - või on jalga õmmeldud püksid nii kitsad, et neid üle jalalaba pole võimalik saada - sest oma kohale on need paigutatud enne kaisulooma jalgade külgeõmblemist.... Muidugi hoiab säärane meetod kokku väga palju aega, vaeva, andes samal ajal ilmselgelt korrektsema tulemuse ning ainult kodukaunistamiseks mõeldud nukkude puhul ilmselt pole ka niiväga tähtsust... Võib-olla on see trend mingil moel üle tulnud plastmassnukkude maailmas, kus igasugu Barbide ja printsesside peenete kleitide ülaosa on plastikust selga valatud ja üle värvitud... Mängimiseks mõeldud tegelaste puhul aga jääb see suund mulle kahjuks arusaamatuks - sest lapsepõlvest mäletan, et nukkude riietamine on nendega mängimise üks olulisem osa. 80nendate lõpus oli meil kodus vist üks Muhu rahvariides dekoratiivne poissnukk, kellele olid riided selga liimitud. Tuleb aga tunnistada, et pärast mõningast füüsilise jõu kasutamist sai needki eemaldatud. Sest riided on ju selleks, et neid ära võtta ja vahetada.
Oma rolli mänguasjade meisterdamise otsuses mängis kindlasti ka lapsepõlvest pärilt magus ja ilus mälestus riidest kehaga nukust nimega Siiri. Minu meelest oli ta kõige mõnusam nukk üldse. Tegelikult oli ta vanema õe pikkade juustega nukk, kelle peaga juhtus mingi õnnetus. Vanaema siis leidis kusagilt plastmassist nukupea, mille juustest olid alles mõned harvad karvad, nina ots oli ära kaksatud ning nõelus selle pehme keha külge nii hästi kui oskas. Kuigi väga õnnestunuks seda üritust ei saanud lugeda, siis minu meelest oli see vänderdava pea ja pehme kehaga nukuke kõige mõnusam beebinukk mängimiseks. Kui ta jalataldadelt kangas ära kippus kuluma, siis ma ise seda ka veidi parandasin ja nõelusin. Ja muidugi meeldis mulle talle omal algelisel moel ka riideid valmistada. Suurpäev oli see, kui sain nõuka-aegse laste õmblusmasina omanikuks...
Tegelikult olen ma erinevaid tekstiilist ja lõngast tegelasi läbi aastate õmmelnud - kudunud ja heegeldanud... Hetkel tagasi mõeldes tunduvad need veidi nagu tegelased mingist teisest elust... :)
Ühe sõnaga - sobiva käsitöömänguasja otsing on viinud mind selleni, et käsitöö ja õmblemisega suhteliselt maast madalast tegelenud inimesena otsustasin ise käed külge lüüa.
Täiesti eraldi teema selle mänguasjamaailma juures on vill... Nimelt sobivaid lõikeid ning töövõtteid uurides selgus, et kõigil nukumeistritel on pidev puudus korralikust täitevillast - naturaalsete materjalide austajad nimelt kasutavad lelude sees pestud-kraasitud naturaalset lambavilla... Ja kuna meil on kodus endal villalammaste kari täiesti olemas, siis see sobis plaaniga nagu valatult.

Kokkuvõtlikult - sellised need esimesed jänesed siis said - lõige on Tone Finnangeri sulest, kelle kangaid ma lausa jumaldan. Võin julgelt öelda, et puuvillasel ja puuvillasel kangal võib olla lausa kilomeetrite pikkune vahe... Pehmus-vetruvus-käsitletavus... mmmm...
Ise olin ma neid valmistades juba vasikavaimustuses. No täiesti lapselik rõõm ja õhin. Pägalikud ei arvanud neist alguses suurt midagi. Aga mingist ootamatust hetkest muutusid need üleöö ühtäkki kallistatavateks kujudeks - pisiplika isegi autosõidule minnes nõuab jänku kaasa.
Mõlemad jänksud on Tilda nukukangast, silmad-põsed kangavärviga, ninad tikitud. Täidetud lammas Sohvilt saadud pestud ja kraasitud valge villaga. Jänkuemme kleit ning jänkuissi püksid on Tone Finnangeri disainitud kangast - jänkuissi pluus taaskasutuskangast. Kõiki rõivaid saab seljast ära võtta ja vajadusel pesta.
Otsast lõpuni kallistatav!