Müüginurk: Hoole

Kogu aeg kummitas mul kuklas see mõte, et ma tahan teha ühe hobuse... Suure hobuse. Selle mõttega käsin ma ikka jupp aega ringi, enne kui jõudsin asja kangal ametlikuks vormistada. Ja hobune Hoole saigi lõpuks suur nagu hobune. Tegelikult võid sa 100 korda plaanida ja mööta ja mõelda, aga igal lelul on ikka mingi oma mõte peas. Mingi soov või otsus, kuidas peaks olema ja kuidas kohe mitte ei peaks olema. Ja tegelasele otsa vaadates ma võin peaaegu et vanduda, et mõnel juhul vangutab too pead, et "eieieiei... nii küll ei lähe... see ei lähe kohe mitte". Hoole on mul siin lauaserval juba mitu nädalat istunud - esimese hooga sai ta kokku nööbitud ning elementaarsed riidedki selga õmmeldud, aga ... no ei tundunud ta kuidagi rahul. Nii et pikkamööda olen talle meisterdanud üht teist juurde: mõned päris uued asjad - mõned asendama esemeid, mis kuidagi tema natuuriga siiski ei klappinud. Lõpuks ootasime veel väga pikalt ilusat kevadist ilma, et koos väljas mõned pildid jäädvustada.

Aga alustades algusest: kui ma keha sain kokku nööbitud - siis ma ikka jupp aega vaevasin pead, mida teha Hoole saba-laka ja silmnäoga. Õigemini polnud ta siis isegi veel Hoole. Oli lihtsalt Hobune. Kõrvu voltisin kolm korda ringi enne kui need said pea külge nii nagu preilile sobis. Kuna mul on "päris" hobused siin pidevalt ringi jalutamas, siis kohati jääb see elusuuruses tegelane sinu ja Villanööbiku vahele nii, et hästi ei kuulegi, mis silmi või kõrvu see villane suksu vajab.

Kui kokku nööbitud tegelasele silmade sobivat asukohta otsisin ja ta puuriidale fotode tegemiseks istuma sättisin, siis enne pilte oli ta Hobune ja pärast oli juba Hoole. Ta valis tikitud silmad ja kangavärviga joonistatud kulmud (fotol märgivad sinised pärlid tikitud silmade asukohta). Kui juba ka osa riietest oli valmis, otsustasin ikkagi ka joonistada talle sõõrmed... sest kuidas muidu on võimalik puristada nagu hobune... Laka ja saba otsustasin teha villa/alpaka segusest hallist lõngast. Saba üle on Hoole eriti uhke. See on tal nagu päris.

Hoole peahoid on vaatega veidi paremale - et paremini enda ette näha - hobustel teatavasti on otse ees ja otse taga nö. "pime nurk"  sest silmad on pea külgedel ja ei ulata sinna vaatama.

Keha valmis,  sai asuda garderoobi kallale. Hoolele õmblesin lillelisest sitsiriidest viisakama moega pika varruka ning väikese kraekesega eest nööbitava ja trikotaazist virsikukarva satsiga kleidikese. Mõnusalt kevad-suvise.

Õmmeldes ma vahel muretsen kangesti selle pärast, et mul ei ole korralikku overlokki - mis jätaks õmblusvarud korrektsema välimusega, kui analoogne tavaõmblusmasina üleäärepiste - seetõttu kasutan mõnikord alläärte vormistamist palistusjalaga või võimalust peita õmblusvaru paela varju. Hoole kleidi allääres on hall sametpael.
Kleidiga samast materjalist on ka väikseid pitspüksid, mis said selja taha sobivas suuruses avause, et saaks pea kandadeni ulatuvat saba ikka uhkelt kanda.

Hoole kleidikese juurde kudusin ka pitsmustrilise väikese puuvillase vestikese, mis kinnitub kaelusest ühe nööbiga.

Tegelikult tegin samast lõngast ka ühe proovipaari papusid, kuid selle paariga ei jäänud ei mina ega ka Hoole ise rahule. Need ei olnud mingid korralikud jooksusussid. Seega võtsin ette hüppe vette tundmatus kohas - ehk siis asusin ise oma väikse prääniku beebiea papude järgi lihtsate papude lõiget visandama. Esimest joonist korrigeerisin 3 korda ja tegin mitu tööproovi - beebi jalakuju on pisut teistsugune kui Hoolel. Kokkuvõttes jõudsin lõpuks tulemuseni, millega ise võib juba suhteliselt rahule jääda. Papud on Hoole riietuses ilmselt detail, mille üle ma ise kõige uhkem olen. Tema igatahes kannab neid rõõmuga.

Ma olen hingelt suuresti vardaklõbistaja - nii et pärast pikka pausi ning sügelemist otsustasin kätte võtta ja kududa Hoolele pehmest hallist alpaka/villa segusest lõngast ka väikese nööbiga kinnitatava õlakoti, kuhu saab kenasti sisse pista kõik patsikummid ja soengu tegemise paelad.

Ja lisaks ka ühe väikese villase torukaelusega keebikese - väikese palmikuga kaeluse esiosal ning nööräärisega. Külmemate kevadilmade tarbeks.

Samast hallist lõngast on ka Hoole saba ning lakk.

Kõige lõpuks võtsime koos ette ka väikese kevadise retke - et pisut kopliservas jalga kõlgutada, kevadõhku kopsudesse tõmmata ja igatsevalt kulututtide vahelt rohelist rohtu otsida. 

Päikest ja tuult leidsime külluses  kuid rohtu kahjuks siiski mitte.

KOKKUVÕTTEKS:
Hoole on spetsiaalsest puuvillasest nukukangast ja lammas Sohvilt saadud valge kraasvillaga täidetud ca 60 cm pikkune (kõrvad kaasa arvatud) tegelane. Inspireeritud Evgenya Ambartsumyani leludest. Hoole on nööbitud õla- ja puusaliigestega - seega saab teda kenasti istuma sättida. Oma kasvu tõttu sobib ilmselt pisut suuremale hobusearmastajale (sisaldab väikeseid detaile, mistõttu üldtunnustatud tava kohaselt ei sobi kindlasti alla 3. aastasele). Väga väikesed käed ei ulatugi teda hästi kallistama.
Tal on puuvillase niidiga tikitud silmad, kangavärviga joonistatud kulmud-sõõrmed ning roosakaks toonitud põsed. Saba ja lakk on hallist villa/alpaka segusest lõngast (nende peal saab hästi harjutada patsipunumist).
Hoolel on seljas puuvillasest kangast satsiga kleidike, pitsiga püksikesed ja papud, lisaks väike pitsmustriline kootud puuvillane vestike. Jalas on hobul puuvillasest kangast sametiste lipsudega papud ning üle õla villa/alpaka segusest lõngast kootud õlakott, samast materjalist on ka tema kõrge kaelusega keebike. Papude voodriks on taaskasutusmaterjal - kõik ülejäänud on uued kangad/materjalid.
Hoole on ainulaadne - nii oma välimuse detailidelt kui ka riietuselt.
Kõik esemed on valminud käsitööna - täiuslikult ebatäiuslikud nagu elu ise.

(asjad on mul juba pakitud :)

Uues kodus. :)