Loosimine käis meil algelisel moel - nimed paberile - paberid supitirinasse ja pisipoja väike käsi õngitses tema meelest sobivaima välja.
Kuna Luule uus omanik sattus loosirattasse tema sõbra soovil, siis jäi mul tema teelesaatmise eel veel pisut vaba aega. Et mõelda. Uus omanik ei teadnud veel, et ta on uus omanik. Mõte käis seda rada, et väike inimene, kes Luule endale saab, on veel päris väike. Seega joonistasin vaba käega ühe väikese jänksi lõike ja õmblesin kangast veel ühe nööbivaba pisinööbiku.
Sellise, mida väiksem käekegi saaks vabalt haarata. Tikitud nina ja kangavärviga silmadega. Saba sarnaselt Luulelegi nõelvilitud. Kangad Tilda kangakollektsioonist ja täidiseks Sohvilt saadud pehme valge mahevill.
Pikalt-pikalt olen ka pead valutanud nööbikute pakendi pärast - ehk et nööbik võib olla ju nunnu aga kingitusena teda päris paberkotis ei tahaks uuele omanikule üle anda. Seni valminud nööbikud on kõik erinevate mõõtudega, seega mingid lihtsalt kättesaadavad valmislahendused ei tundu sobivat. Pärast YouTube'i ja Pinterest'i lehitsemist otsustasin lõpuks ikka ise julguse kokku võtta ja karbi teha: käiku läks üks hiiglaslik vana kast kahekordsest lainepapis + rull pakkepaberit + pudel PVA liimi + nipet-näpet nimesildiks. Karbi valmistamine ilma eriliste abivahenditeta võttis pool ööd - sisuliselt on tegu kahe pakkepaberi vahele liimitud sobivas suuruses papitükkidega, mis kastiks kokku volditud.
Tulemus ei saanud küll perfektne, kuid minu meelest armsalt kodukootud. Kaan käib kinni ja lahti ja nööbiku sai sinna sisse ilusti kinni nöörida.
Kuna uue omanikuni on veel pikk tee, siis ma ei teagi, kuidas ta vastu võetakse - aga loodan, et hästi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar