Lihtsatest Villanööbikutest

Oehh. Möödas on nädal aktiivset villanööpimist...
Seda on isegi näppudest tunda.
Juhtus selline lugu, et üks hea tuttav tahtis paari nööbikut... Ja üks neist pidi minema veidi pisemale poisslapsele. Kõik need tuled ja viled ja pitsid-satsid seega ei tulnud kõne alla. Nii et hakkasin lappima oma lõigete ja mõtete kaustu... et teha midagi lihtsamat... lutsutatavamat... aga samas mitte ka väga igavat.
Hakkasin katsetama paari erinevat lõiget ja lahendust. Mingil hetkel aga nägin veidi unise silmaga, et selline tore suvine ettevõtmine nagu Loomesuvila otsib oma riiulitele uut kaupa. Kuna julge hundi rind on rasvane, siis tegin pisikese pärimise. Tagasiside oli väga positiivne! Uskuge mind - vahel on vaja seda positiivset tagasisidet, sest muidu vaikselt koduses õmblusnurgakeses nokitsedes tekib väike kahtluseuss, et kas see, mida sa teed, ikka on üks asjalik tegemine... Sest kui ainsad sinu loomingu kirglised austajad on sinu enda lapsed, siis ehk on asi ühises geenidefektis... Igatahes mingi hetk avastasin ennast erinevaid villaseid tegelasi pakkimas, silte kujundamas, karpe kokku liimimas... No tegemas kõike seda, milles ma pole ehk eriti osav - aga julge pealehakkamine on ikka pool võitu. Ja kui sa oledki väga roheline, siis on sul vähemalt kasvulootus!!!
Kolmest lihtsast nööbikust asus uude koju teele keskmine sinine-lilleline karu. Ülejäänud näidiseksemplarid pidid esialgu minuga kuulekalt koju tatsuma, et päeva pärast koos hobuse Hoole ning sabata kassi Manxiga Loomesuvilasse ilma ja inimesi kaema minna.

Igatahes sain ma loomeinimeste vastuvõtust otsast-otsani positiivse energiaga laetud ja lubasin, et nädala pärast hiljemalt toon näputäie Lihtsaid Nööbikuid juurde. Ja voilaaaaaa! Siin õmblusmasinal need valutavate sõrmede eest vastutajad siis osaliselt üles rivistatud ongi:

Seekord siis veidi naiselikumates toonides kass, kellel on saba (vägagi kammitavast ning mõnusalt mohääriselt pehmest Dolly Mo nukulõngast) ja kaks karu, kellel ei ole saba kohe üldsemitte. Üks neist mömmidest spetsiaalselt pisemate inimeste pihkude jaoks - ilma nööpide ning pisidetailideta.
Ma ise olen nende tegelaste üle igatahes täitsa õnnelik.

Isegi natuke kurb oli neid täna paberkottidesse pakkida ning Loomesuvilasse viia. Samas istub mul siin töölaual kannatamatult oma järge ootamas juba ka paar suuremat tööd. Nii et natuke heameel ka, et saan vahelduseks pidada keerulisemaid läbirääkimisi ning et Lihtsad Nööbikud näevad hulka rohkem melu ning lapsi, kui need kaks kratti, kes mul kodus ringi sahkerdavad. Võib-olla leiab mõni neist isegi päris oma inimese. Sest lelude tegija suurim soov on ikkagi, et lisaks tema enda südamele rõõmustaks tema poolt meisterdatud tegelased ka teisi südameid.

Kui rääkida tehnistest parameetritest, siis need Lihtsad Villanööbikud on kõik eranditeta valmistatud kvaliteetsetest Tilda puuvillastest kangastest - täidiseks ikka meie enda koduste mahelammaste mõnusalt pehme-valge pestud-kraasitud vill. Silmad on joonistatud veekindla kangavärviga, ninad tikitud puuvillase tikkimislõngaga. Käpad on neil õlast liigutatavad. Kuna seekordses nööbikud on veidi naiselikumates toonides, siis sai neile ka pisut puna palgele pandud.

NB! Kui te küsite, mis Lihtsatel Villanööbikutel on rangis jalad, siis lihtne vastus sellele oleks, et nad tulevad ratsutajate perekonnast...

Mei - tulnud ja läinud!

Ühel üsna külmal varakevadisel päeval juhtusime lastega koos vaatama ETV-st multifilmi "Minu naaber Totoro". Ma olen kogu elu olnud tõsine multikafänn. Võin vabalt tsiteerida Prostokvašino sõpru ning sajusmultfilmi Vinni Puhhi. Ja muidugi tänu järeltulevale sugupõlvele ka tänapäevasemaid hitte. "Minu naaber Totoro" läks vanemale pojale väga hinge - vaatasime seda mitu korda veel lisaks ka ETV-järelvaatamisest, kuni see võimalus olemas oli - ja sealt edasi tuli mitu nädalat nuttu ja hala, et kus on see "kassibussimultikas".
Juba esimest korda seda nähes lõi mul väike pirnike põlema - vat see ongi see tegelane, kes annab näo ja iseloomu järgmisele Villanööbikule - pikka aega kaustas oma järge oodanud vintage-stiilis nukule, kelle originaallõige pärineb (kui ma ei eksi) Anne Wheelerilt ja on ära trükitud mingis 70-nendate inglisekeelses ajakirjas. Lõike konstruktsioon iseenesest on päris omalaadne ning huvitav - kuid tegin sellest hoolimata ka üksjagu muudatusi.
Hoogu sattudes lõikasin valmis kehaosad kahe nuku tarbeks.

Kogu aeg mul kuklas natuke kriipis, et mul pole sobivaid juukseid pakkuda sellele tegelasele. Lihtsakoeliselt nukkude pähe õmmeldud lõngajuuksed on mind alati pisut nõutuks muutnud - pean silmas siis seda, kui olulisem osa juukseid paikneb pealael ning juuksepiiril ning ülejäänud osa "peanahast" on kas puha paljas või on sinna külge õmmeldud pealaele kinnitatud juuksed. No neid nukke, kes pärast patside lahtiharutamist on leebelt väljendudes kummalise soenguga, leiab tänapäeval külluses ka mänguasjapoelettidelt. Säästujuustega. 

Pärast pikemat sorti uurimistööd avastasin sellise laheda nukujuukselõnga: Dolly Mo Brushable Mohair. Eriti avaldas mulle muljet selle lõnga võrdlus nukumeistri blogis Fig&Me. Tellimisele kulus muidugi omajagu aega. Ja kui ma juba kiusatusele järele andsin, siis tellisin seda mitmes tooni ning koostisega... ja natuke ka nukutrikotaaži waldorfnuku-laadse tegelase tarvis. Aga selleni jõuame mõni teine jutukord.

Igatahes kusagil aprillikuu päeval sai Mei nii kaugele, et tal olid käed-jalad Saaremaa puidust käsitöönööpidega küljes, silmad peas ja kaval krati naeratus suul. Ning juuksevärv valitud.

Konkreetse lõnga võlu peitub selles, et sellest parukat heegeldades ja pikemat mohäärikiudu välja venitades saabki juba täiesti korraliku paruka! Kuigi heegeldamist alustades näis mulle, et see töö peenikese heegelnõelaga võtab nädala - siis sain lõpuks hakkama kahe õhtu(öö)poolikuga.

 Esialgne kammimata ja harjamata tulemus nägi välja umbes nagu tuulepöörise üle elanud eem...  kass???

 Aga sortsu äädikaga segatud vesi, väike kraas ning looduslike harjastega juuksehari tegid oma tööd väga hästi. Mei sai endale nii pisikese põnni kohta täiesti arvestatava juuksepahmaka. Mis konkreetse paruka hilisemas elus mugavaks teeb, on tema kammitavus. Praktiline kogemus küll endal puudub, kuid teadjad kinnitavad, et ajapikku ja harjamisega muutuvad juuksed tihedamaks. Mei sai isegi väikese salgu endale kõrvataha lükata.

Vaieldamatult sai aga minu lemmikuks pisikeste patsidega soeng... Sobib hästi plika veidi krati loomuse ning kavala naeratusega.

Nii - patsidest edasi tuli sellele tüdrukule ka midagi selga joonistada. Konstrueerisin ühe kombenesoonilõike.

 

Seda kasutasin nii pikkade varrukate ning säärtega tudukombeka kui ka lühikese ühes tükis aluspesu õmblemisel.

Kuigi ma ei ole mingi punase-inimene, siis hoolimata mitmetest erinevates tumeroosadest ja pleekinud punastest pakkumistest preili loobus. Punane oli tema värv ja lõpuks sai kleitki taaskasutustrikotaažist särav punane nagu kootud pitsilise mustriga kapuutsiga keepgi. Valge aluspesu ning valgel taustal punaste maasikatega nööbiga kaunistatud papud peavad seda punast natuke ohjeldama. Kokku lihtne ja kevadine. Sai talle veel ka väike kastekannuke pihku pistetud, et suvel aiatöödel saaks abikäe osutada. Pildile see vidin kahjuks jäänud ei ole. Ja nagu korralikule lapsele kohane, läks karpi lisaks ka väike sünnitunnistus ning kaaskiri uuele perele.
MATERJALID: keha on valmistatud 100% puuvillasest TILDA nukutekstiilist, täidetud valge mahelamba Sohvi pestud-kraasitud villaga. Õmbluseks kasutatud COATS Duet niiti, jäsemed õmmeldud külge tugeva Coats Nylbond niidiga.
Nuku baaslõige Laura Wheeler'ilt 70nendatest - omapoolsete täiendustega.
Paruka valmistamiseks kasutatud spetsiaalselt nukuvalmistajatele toodetud Dolly MO Brushable Mohair lõnga, mis on harjatav juukseharjaga.
Rõivad: tudukombekas on valmistatud uuest 100% puuvillasest kangast, suletav lukuga, kaunistuseks satiinpaelast lips; aluspesukombe on valmistatud 100% puuvillasest taaskasutuskangast, suletav luku ja nööbiga, kaunistuseks sametpaelast roosa lips; kleit on valmistatud 100% puuvillasest trikookangast, ääristatud pitsikummi ning paelaga; kootud kapuutsiga keebike on valmistatud Itaalias toodetud mohääri/polüamiidi segulõngast; papud on valmistatud vildist taldade ning uuest 100% puuvillakangast pealsetega, kaunistuseks nööbike.
Rõivaste lõiked on omalooming. 

Naljakas öelda, aga nuku meisterdamine on vist natuke lapse suureks kasvatamine ja kodust välja saatmine: temaga kaasa lähevad head soovid ning lootus, et tal läheb uues elus hästi.

Reisi ajaks kolis Mei taaskasutuskartongist valmistatud kinkekarpi. Seegi algusest lõpuni käsitöö.
Õnnelikku kohalejõudmist!

Villa salajane elu

Kuula südamega - sest oluline on tähti silmale märkamatu. Tõsi. Väga tõsi.

Villanööbikute süda ja hing on vill. Meie enda karja (peamiselt valgete lammaste) pehme ja mõnus vill. Ilma villakandjateta ei oleks ka Villanööbikuid. Neist ei saa üle ega ümber. Mulle meeldib vill. See on mõnus, iseloomuga materjal.

Muidugi ütleks siinkohal mitu suud, et milleks mitte kasutada polüesterkiudu, kerakiudu, naftasaadusi, et ühte mänguasja täis toppida. Peaasi, et pealiskangas on kvaliteetne - eks? 

Aga ei - ei mu kallid sõbrad. Olen katsetanud - sest tuleb ikka ise järele proovida, et kindel olla. Ainus eelis, millele ma suudan mõelda, on see, et polüesterkiuga täidetud lelu võib rõõmsalt pesupäeval masinasse visata ja koos muude riietega puhtaks pesta. Ja see on ka kõik.

Tegelikult saab sooja vee ja õrna pesuvahendiga hädavajadusel puhtaks pesta (aga jumala eest mitte väänata) ka Villanööbiku. Enda põnnide leludel on siiani vaja olnud küll vaid üksikute plekkide eemaldamist (pesuseep+hambahari+soe vesi ajavad sellisel juhul asja korda).

Nii et ei leidu minu silmis ühtegi raudbetoonkindlat eelist.

Aga vill... Mmmm.... Teine lugu. :)

Uskuge või mitte, kuid kunagi olin ma väga veendunud, et lammas on üks rumal loom ja miski vägi ei sunniks mind küll sellist pudulojust endale muretsema. Aga võta näpust. Vahel ma kahtlustan, et kogu elu suur ja vääramatu õppetund minu jaoks on oma sõnade söömine. Ja lambaid silmas pidades, ei ole see sugugi mõrumaitseline eine. Pigem vastupidi. Tänu interneti imelistele avarustele leidsin sellise lambatõu nagu finull ehk rootsi peenvillane. Siiani olen üüratult tänulik Airi Pollile, kelle karjast ostsime oma esimese peenvillase jäärapoisi Alfredi ja Jaani talu pererahvale oma kolme esimese ristandute Mustu, Ahvena ja Tuti eest. Ja nendest meie villalugu algaski.

Meie esimesed lambad: Ahven, Mustu, Tutt ja Alfred (Foto: Meriliis Metsamäe)

Igal aastal pärast pügamist küsis elukaaslane, et "no mida sa selle villaga kõik siis nüüd teed???". No esimestel aastatel polnud villa palju ja valdav osa läks käsiketruseks kahasse mu leonbergeri Tipsu koeravillaga. Aga Tipsut ei ole meil ka enam mitu aastat. Mul ei olnud mingit eriti säravat plaani - mulle lihtsalt väga meeldis vill. Kedrata lõngaks? Karjas on meil tänaseks päevaks kokku 11 suurt ja 16 väikest sõralist. Pea-käsiketraja on ka meil viimased aastad veidi vormist väljas ning mu enda ketrusõpe on jäänud pisipõnnide tõttu unarusse. Nii et mida siis teha selle imelise-imelise villaga???

Villanööbikuid! See tundus mulle õige vastus. Vähemalt valge villa seisukohalt vaadatuna. Kuna käsitöömänguasjade valmistajate suurim mure pidi olema sobiva täitematerjali leidmine. Käesoleval juhul siis täitematerjal leidis mind! Ja tundub, et esimest korda aastate jooksul on kokku saamas ka tumeda villa kogus, mis on vajalik ketrusvabrikusse saatmiseks.

Miks vill on nii imeline materjal mänguasjade sisse toppimiseks?

1. Taastuv ja looduslik - meie puhul tegemist siis mahelammaste villaga, kes ongi villalambad, st. et tegemist on algselt siiski villa suunaga, millele lisandub ka suurepärane liha. Uted on meil erinevate tõugude ristandid - jäärana oleme kasutanud neli aastat puhast rootsi peenvillast. Meie lambad jalutavad karjamaaperioodil looduslikul rohumaal ja püsirohumaal, talliperioodil (kuna meil on siiski veel hobused, siis on meil veel endiselt tall, mitte laut) söövad Saaremaa mullas kasvanud magusaid porgandeid ja muid juurkaid, ees oma põldudelt niidetud hein. Ei toimu mingit intensiivnuumamist jõusöödaga. Kari jookseb kohale hüüdmise peale ja kuigi alati on mõni pelglikum tegelane, siis valdavalt on meil julged ja sõbralikud lambad, kes annavad meile mõnusat villa, pehmeid nahku, maitsvat liha ning hoiavad korras meie maad.

2. Vill imab endasse ja säilitab ümbritsevad lõhnad - mis mänguasja puhul ilmselt on üks väga oluline asi - st. et lelu oma pehmuse ja tuttavliku aroomiga on lapsele võõrastes ja stressiolukordades suureks lohutuseks. 

3. Vetthülgav ja hingav materjal - kes kannab villast (100% naturaalset pean siin silmas) sokki, see teab, et villane hingab hästi - teisalt hoiab endas sooja ka märgumisel. Vastuoluline. Ühest küljest hoiab vill sind kuivana ja juhib kehapinnalt niiskust eemale - ilma samas nahka liigselt kuivatamata. Vetthülgavad ja niiskust juhtivad omadused samaaegselt. Vill on võimeline imama ja hoidma endas vett umbes 1/3 oma massist - supeltrikooks mitte eriti sobilik materjal.

4. Üldiselt loetakse vill hüpoallergeeniliste materjalide hulka - st et ta ei põhjusta valdaval osal elanikkonnast allergilist reaktsiooni. Ja nendel kellel põhjustab? Ilmselt on mõttekoht, kas allergia on tingitud villast või selle töötlemisel kasutatatavatest kemikaalidest? Villa värv ning pesuvahendid on vaid üks aspekt - sellele lisanduvad ka kemikaalid, millega töödeldakse villa paremate masinkudumisomaduste saamiseks ning näiteks villas elavate parasiitide vältimiseks. Omas kodus on mul mitu villapesuvahendit riiulil - villa ennast pesen Orto "Villašampooniga" - töötab minu meelest kõige paremini, villaseid asju pesen masinas sama vahendi või siis Eastconi lanoliini sisaldava pesuvahendiga (nt sokid). Õrnemate kudmite ja beebiriiete tarbeks on meil "SOAK" - kuigi algselt eelarvamusega, pean tunnistama, et see töötab. Leota 15 min. ning riputa ilma loputuseta kuivama. Eriti mõnus esemete puhul, mida ei raatsi masinaga pesta või mis on masinaga pesemiseks liiga suured.

5. Vill ei ole tuleohtlik - lõkkesse visatuna ta pigem nö. "küdib" või kärssab. Ei mingit leegiga põlemist.

6. Antibakteriaalsus - see seondub küll pigem villas leiduva lanoliiniga, mis suures osas villa pesemisprotsessis kaotsi läheb. Siinkohal pean ära mainima, et näiteks Eastconil on täiesti olemas villase pesuaine, mis sisaldab lanoliini ning jätab sellest osa ka pestavatele esemetele/villale. Olen kasutanud - töötab. Ökoemmed kasutavad väga edukalt ka villaheidest kootud mähkmepükse - mis ei hakka halvasti lõhnama ja ei ole sõbralikuks keskkonnaks igasugu haigustekitajatele.

7. Nukumeistri seisukohalt vaadatuna on villal lisaks veel mitu hääd omadust - teda saab toppida üsna mõnusalt tihedaks, tal on nö. "mälu" - samas annab ta lelule tihedalt topituna mõnusa raskuse. Villa saab viltida - omadus, mille eelistega ma ise alles tasapisi tutvust olen tegemas. Kuna ma olen ka kirglik kuduja, siis ei piirdu ma üldjuhul sellega, et vill on ainult nuku sees - ma ikka üritan leludele midagi kududa ka.

8. Kuigi mu enda meisterdatud mänguasjad ehk on sellest teemast veel veidi kaugel - siis tegelikult võin saladuskatte all tunnistada, et mulle väga meeldib waldorf-nukkude maailm. Ehk idee naturaalsetest materjalidest ning lihtsatest vormidest. Selle maailmavaate üks aspekte on, et lelud peaks lapse kujutlusvõimele piisavalt ruumi jätma, last arendama ja teisest küljest olema valmistatud naturaalsetetest materjalidest (siit see villateemagi). Et lapsed elavad oma esimesed 7 eluaastat pisut nagu unenäolises maailmas, mil nende väikesed unistavad hinged alles seavad ennast järk-järgult oma maises kehas sisse. Valdavalt need nukud ongi trikotaažist kehaga, villaga täidetud ning lihtsate tikitud silmade-nina-suuga naturaalsetest materjalidest juustega. Mulle isiklikult meeldivad väga pisut keerulisemad waldorf-nuku laadsed tegelased, kelle näoilmete kujundamisel ja proportsioonide rõhutamisel kasutatakse nõelviltimist. Kuigi ma veel ei ole meisterdanud ühtegi waldorf-nuku laadset nukku - siis uskuge mind - küllap see päevgi ükskord koidab. Läbirääkimised viltimisnõeltega on igal juhul alanud!

9. Pehmus. Väike vihane välgutuli lööb minus kui peenvillalambaomanikus põlema, kui keegi hakkab rääkima sellest, kuidas vill on üks kare ja torkiv materjal, mida ükski arukas inimene oma naha ligi ei lase. Tegelikult on asi puhtalt valikutes ja variantides. Villa on väga erineva pehmuse ja kvaliteediga - lihtsamalt liigitades on kolme tüüpi lambaid. Esiteks kahekihilise villa omanikud, kellel on karmim pealisvill ja pehme alusvill (kui kujutada ette ühte kevadperioodil karva ajavat koera, siis saate aru, millest ma räägin - vahetub see udejas pehme alusvillak), teiseks need, kellel aretustööna on seljas vaid pealisvill (nt pika ja siidise karvaga wendsleydale tõugu lambad), kolmandaks aretatud alusvillatõud, kellel aretustöö tulemusena seljas vaid pehme ja õrn alusvill (siia kuuluvad nt. meriinotõud, peenvillalambad). Eesti lambakasvatus on valdavalt lihasuunaline - st et valikute tegemise aluseks on lihakeha suurus, mitte villa väärtus. Kui villalambaid otsisin, siis tuttav lambakasvatus minu jutu peale avaldas arvamust, et ta sooviks sellist villatõugu lammast, kelle vill paremini põleks... Suur osa Eesti lammastest kannab seljas kahekihilist kasukat - isiklikult olen näinud ka sellise villakuga lammast, kelle pealisvill meenutas oma struktuurilt ning karmuselt hobuse saba jõhve. Sellisest villast tõesti head ihuvastas kantavat kudumit ei saa. Küll aga on meriino ja peenvillalammaste vill ülimalt tänuväärne beebikudumiteks. Olles ise väga tundliku nahaga villa torkimise suhtes - kinnitan ja kiidan kahe käega heaks. Kuigi meie karjas on valget värvi valdavalt nö. lihasuuna ristanduted - tuleb tunnistada, et nendelgi on pealisvill pigem mõnus ning pehmema struktuuriga.

Mustu oma selleaastaste põnnidega: Ruutu ja Risti

Hind - ilus ja ümmargune või krõbe ning kandiline?

Igasugu käsitööd puudutavate teemade juures on hind see, mis paneb sageli õlgu kehitama, nina kirtsutama või lihtsalt ohkama. Eks ma ise ka ohkan vahel sellele hinnateemale mõeldes. Teeks ja kingiks päris muidu, kui kusagilt eikusagilt saaks oma kulud kaetud ning kangad ja vaba aeg sajaks taevast kaela.
Reaalsus on see, et materjalid ei ole tasuta (nendest kirjutan mõni teine päev pikemalt) - üritan lelude enda valmistamiseks kasutada kvaliteetseid kangaid ja taaskasmaterjalid jätta näiteks rõivaste valmistamiseks. Suure osa hinnast moodustab muidugi ka aeg - käsitöönokitsemine on aeganõudev ja kohati ongi aeg just see, mida kõige raskem leida. Kõiki, kellel praegu juba käsitöölelude hindu nähes imestusest suud lahti on, saan lohutada sellega, et esimese tegevusaasta tegemiste juures üritan kasutada "pehmemat" hinnapoliitikat. St. et hetkel ei kajastu lõpphinnas 100% kogu tegelase valmimiseks kulunud aeg, kaudsed materjalid, investeeringud töövahenditesse. Kuni Nööbikud asuvad teele minu enda valmistatud karpides - seni ei rakendu ka pakendi eest eraldi tasu.
Olen oma käsitöötegelaste meisterdamise teekonna alguses - ja arenemisruumi on mul veel külluses - nagu ka katsetamata töövõtteid, testimata materjale - tegelasi, kes pole veel mõtetest reaalsuseks saanud. Kõikidel rohelistel asjadel on teatavasti olemas eeldus kasvada - seega ei lase ma hetkel oma kogenematusest häirida. Alati saab paremini. Selle poole ma ka püüdlen. Iga Villanööbik on üks samm edasi. Käsitöömaailm on niivõrd lai ja mitmekesine - valiku tegemisel ei kammitse meid ka enam riigipiirid - seega jääb alati võimalus teha ost käsitööliselt, kellel on aastatepikkune nukuvalmistamise kogemus ja kelle töid vaadates minulgi suu veidi vett jookseb... Näiteks etsy.com on leht, mille valikust sellisel juhul võib leida äärmiselt mitmekesise valiku käsitöömänguasju ning ka nende valmistamiseks vajalikke lõikeid.
Hetkel ei ole Villanööbikutel oma internetipoodi, kus kõik tegelased rõõmsalt rivis seisaks ega ka vastavat müügiletti mõnes füüsiliselt eksisteerivas kaupluses. Leian, et selleks peaks olema ületatud mingi kriitiline mass, et selle korraldamiseks aega/vahendeid panustada. Praegu on kõik uute kodude otsinguil olevad Villanööbikud üleval FB lehel viitega blogisse, kus iga tegelase kohta leiab põhjalikuma info. Eks aeg näitab, kas ja millal tekib vajadus sellise vormi juurest edasi liikuda.
Kui kellelgi on väga konkreetne ostusoov - siis alati võib ka otse kontakti otsida ning oma mõtetest rääkida. Siiski peaks arvestama eritellimusel tehtud tegelaste puhul teatava ajakuluga. Päris pikale võib asi venida juhul, kui tekib vajadus kasutada kangaid või muid vidinaid, mida tellin välismaal asuvatest netipoodidest. Siis võib ainuüksi kauba kohalejõudmine kesta kuni kuu.

Rääkides Nööbikutest - jänestest, hobustest, nukkudest jne. - siis nende valmistamiseks kasutan nii enda kui ka disainerite loodud põhilõiked, mida enda maitse järgi muudan/kohendan. Iga lelu müüginurgajutu juures on ka viide, kelle põhilõikele tuginedes on mänguasi õmmeldud või kelle tööst inspireeritud, kui lõike olen ise kombineerinud. Palju kasutan Tilda lõikeid/kangaid, kuna need tegelased mulle endale väga meeldivad ning nende kangakollektsioonid on minu meelest lisaks väga heale kvaliteedile ka võrratute mustrite ning värvitoonidega.
Kes on ise nobenäpp ja ei taha valmis käsitöömänguasja osta, võib otsingumootori abiga lihtsa vaevaga leida disaineri, soetada vajalikud lõiked ning materjalid ning ise õmblustöö ette võtta. Päris ise oma väiksele põnnile kaisuka õmblemine on igati tänuväärne - nii et kui minu nõelasilmast tulnud tegelased inspireerivad kedagi sellele teele astuma, siis valmistab see mulle ainult rõõmu.

Luule läks loosi

Loosimine käis meil algelisel moel - nimed paberile - paberid supitirinasse ja pisipoja väike käsi õngitses tema meelest sobivaima välja.

Kuna Luule uus omanik sattus loosirattasse tema sõbra soovil, siis jäi mul tema teelesaatmise eel veel pisut vaba aega. Et mõelda. Uus omanik ei teadnud veel, et ta on uus omanik. Mõte käis seda rada, et väike inimene, kes Luule endale saab, on veel päris väike. Seega joonistasin vaba käega ühe väikese jänksi lõike ja õmblesin kangast veel ühe nööbivaba pisinööbiku.

Sellise, mida väiksem käekegi saaks vabalt haarata. Tikitud nina ja kangavärviga silmadega. Saba sarnaselt Luulelegi nõelvilitud. Kangad Tilda kangakollektsioonist ja täidiseks Sohvilt saadud pehme valge mahevill.

Pikalt-pikalt olen ka pead valutanud nööbikute pakendi pärast - ehk et nööbik võib olla ju nunnu aga kingitusena teda päris paberkotis ei tahaks uuele omanikule üle anda. Seni valminud nööbikud on kõik erinevate mõõtudega, seega mingid lihtsalt kättesaadavad valmislahendused ei tundu sobivat. Pärast YouTube'i ja Pinterest'i lehitsemist otsustasin lõpuks ikka ise  julguse kokku võtta ja karbi teha: käiku läks üks hiiglaslik vana kast kahekordsest lainepapis + rull pakkepaberit + pudel PVA liimi + nipet-näpet nimesildiks. Karbi valmistamine ilma eriliste abivahenditeta võttis pool ööd - sisuliselt on tegu kahe pakkepaberi vahele liimitud sobivas suuruses papitükkidega, mis kastiks kokku volditud.

Tulemus ei saanud küll perfektne, kuid minu meelest armsalt kodukootud. Kaan käib kinni ja lahti ja nööbiku sai sinna sisse ilusti kinni nöörida.
Kuna uue omanikuni on veel pikk tee, siis ma ei teagi, kuidas ta vastu võetakse - aga loodan, et hästi.

ÄRAANDMISNURK: lihavõtte-eri VOL 2

Lihavõtted on üks tore kevadine püha. Kui keegi veel ei tea, siis kevad on minu absoluutselt lemmik aastaaeg - sest siis on kõik nagu veel alles ees. Lootusrikas. Valguse võit.
Vat nii.
Aga rääkides nüüd ühest kevadisest Villanööbikust, siis tema sai kokku nööbitud koos Väikese Valgesabaga - analoogiat kasutades võiks nimetada teda Suureks Mustsabaks. Aga kuna see kõlab nagu piraadi nimi, mis jänesepreili loomusega kuidagi ei tundu kokku minevat - seega nimetasin ta Luuleks.

Luule on natuke tagasihoidlik ning õrna hingega. Selline tõsisem tegelane... kodune jänes, kui nii võib öelda. Kodusel jänesel on seljas ka kodune kittelkleit. Selline natuke viisakam, mis pannakse selga laupäevasel pirukaküpsetamise päeval, kui on külalisi oodata.

Nagu Väikesel Valgesabal - nii on ka Luulel täiesti oma isiklik villane sabatutike.  Kuna Luule sees on meie lamba Mustu hallikasmust vill, siis samast villast on ka nõelvilditud sabatutt. Kui mänguasja tumeda villaga täita, siis jääb see kerge kumana ka pealispinnal aimata. Luulet villaga täites juhtus meil ka väike õnnetus, ilmselt sai pisut liiga hoogu mindud ja üks käpakese õmblus andis mõne piste ulatuses järgi. Hetkeks mõlgutasin mõtet ka uue käpa õmblemisest, aga otsustasin, et see väike arm on osa jänkupreili isiksusest. Ega see mängu ei sega.

Esialgu valmistasin Luule kittelkleidi juurde pikemad maasikatega pantaloonide-tüüpi püksid, aga need ei sobinud preilile kohe üldsemitte. Pärast pikemaid konsultatsioone leppisime kokku, et tulevad väikesed pitspüksikesed. Tundub, et preili on nendega täitsa rahul.

Vahepeal näitas talv jälle kevadele koha kätte, ning kattis maa lumega ning vee jääga. Tänase päikeselise ilmaga nõustusid jänesed lõpuks kleidiväel korraks lumele istuma ja mõnede fotode tarvis naeratama.

Väike Valgesaba muidugi krahmas pildil endale šokolaadinööbikestega ämbri. Eks Luule tagasihoidlikuma loomuga sobigi lumikellukesed paremini.

Luule isegi üritas lumeingeleid teha. Aga päike on lumele liiga tugeva kooriku küpsetanud... nagu Luule laupäevastel pirukatel. Mingit nähtavat tulemust sellel käpakestega sipsimisel ei olnud, ilmselt virgutas see aga kevadiselt ihu ning hinge.

Nii et siin ta siis on - Villanööbik Luule. Neile, kes soovivad jänkupreili Luulet endale päriseks, saavad selleks avaldada soovi Villanööbikute FB lehel: 

KOKKUVÕTTEKS:

Keha on Tilda liivahallist kangast, kõrvade sisekülg Tilda tähekestega kangast. Silmad joonistatud kangavärviga, põsed toonitud roosakaks. Pikkus koos kõrvadega ca 56cm. Valmistatud Tone Finnangeri mustrile tuginedes - väikeste täiendustega kehakuju osas. Täidetud hallikasmusta mahelamba villaga, millest valmistatud ka nõelvilditud sabatups. Käpad liiguvad puusast/õlast tänu nööbitud liigestele.

Luulel on seljas helesiniseruudulisest taaskasutusmaterjalist kittelkleidike, teisel ringil olevad punased nööbid on avatavad, kleidi ja püksikute pitsid on uutest materjalidest.

Luulega tuleb kaasa ka väike plekist aiatöödeämbrike, mille sees on pisike üllatus.
Lähtuvalt üldtunnustatud tavadest ei ole mänguasi soovitav alla 3.a. vanusele, kuna sisaldab väikesi osi.
Kõik esemed (v.a. ämbrike) on valminud käsitööna - täiuslikult ebatäiuslikud nagu elu ise!

Lihavõtte-eri vol 1 (läinud ta ongi!)

Suur reede - munad - tibud ja .... JÄNESED!

Siit nad tulevad!

Esimene, kes riided selga sai, on Väike Valgesaba:

 Jänkud on lihtsamad tegelased ja nende garderoobis ei ole nii palju rõivaid. Väike Valgesaba leppis pitsiliste pükste ja piduliku kleidiga. Kleidi ülaosa ja püksid on lillelisest puuvillasest taaskasutuskangast, kleidi krae ning satsi vooder on valgest puuvillasest taaskasutuskangast, satsi pealiskangas on õhukesest roosast tüllkangast.

Kleiti ehivad sametisest paelast varrukaäärised ja lipsud ning pitsiline rosett. Pükste eesosas on väike lipsuke.

Nii kleit kui püksikesed on avatavad selja tagant, kus asub ühe trukiga kinnis.

Pärast esimest jäensepaari olen olnud veendunud, et üks duo tuleb õige pea veel. Mõnede muudatustega. Need jänkud on Tilda liivahallist puuvillasest kangast . Ja seekord on neil ka väikesed villased sabatutid! 

Sabatutt on samast villast, mis on peidus jänku sees. Väike Valgesaba sai oma sabatuti jaoks villa valgelt lammas Sohvilt, kes on esimene meie lambapidamises sündinud talleke - ta on julge ja ulakas, nagu ta ema Ahvengi oli. Soontes voolab tal nii ahvenamaa lamba, maalamba kui ka rootsi peenvillalamba verd. Sohvi on kõigi lemmik ja tal on väga mõnus vill. Mul isegi oli natuke kahju, et teiste lelude puhul seda mänguasjade sisse peidetud mõnusat valget pehmust väljast näha polnud - aga nüüd sai  Väike Valgesaba vähemalt sellest nõelvilditud saba, mis rõõmsalt ka pükse kandes välja paistab.

Väike Valgesaba on romantilise loomuga tegelane.

Oma unistava olekuga sobiks ta väga hästi kõõluma mõne mängulossi tornikambri aknale. Ma usun, et selles on süüdi kõik need korrad, mil ta koos minu ja pisiplikaga on pidanud Rapuntsli multikat vaatama.

Koos kõrvadega on Väike Valgesaba ligikaudu 42cm pikk. Võrreldes oma eelkäijaga, kes mu väikese prääniku kaisus praegu magusasti magab, on tema keha ja jalad veidi potsakamad ning veidi pehmemad. Nagu ka iseloom.

Kui me käisime Hoolega õues kopliservas värsket kevadõhku nuusutamas, siis pressis Väike Valgesaba ka ennast kampa, kuigi midagi soojemat ei olnud temal kleidi peale visata.

Aga kui on võimalus nuusutada lumikellukesi, siis on iga romantik nõus välja kannatama ka pisut kevadiselt jahedat tuult!
Muuseas  sama kehtib ka fotograafi kohta!

Muidugi vaatas Väike Valgesaba pealt ka Hoole väikest fotoseeriat,selg vastu kuusepuud toetatud, pisuke kripeldus hinges, et tema nii suure tähelepanu osaliseks ei saanud. Lohutasin teda, et ilmselt saab temastki veel koos Suure Mustsabaga mõned võtted tehtud, kui kevadtuul enam nii lõikavalt külm ei ole.

Väike Valgesaba pidas jahedavõitu fotosessiooni ilusti vastu - ilmselt suuresti tänu ka kuumadele kallistustele, mis pisike präänik talle enne toas lahkelt jagas.

Siinkohal mainin ka igaks juhuks ära, et tegemist on leluga, mida üldtunnustatud tavade kohaselt ei soovitata alla 3.a. vanustele lastele, kuna sisaldab väikeseid osi (nööbid, trukid). Kui kellelgi on huvi, siis on ettetellimisel võimalik valmistada ka analoogne lelu ilma pisidetailideta.

Kahjuks ei ole tänapäevased regulatsioonid väikeste inimeste endiga kooskõlastatud, sest pisiplika igatahes kukkus jänkupreilit keset pildistamist härdalt kallistama. Ta on mul lelude testkallistaja. Tema kallistus läheb kõigile uutele omanikele kauba peale. Tema sõnavaras on kõik jänesed kindlalt ühisnimetaja  "Jäii" all. Ja seegi "Jäii" sai oma "Kall" kaasa.

Ei ärgita kedagi oma alla 3.a. vanusele lapsele pisidetaile sisaldavaid lelusid soetama (!!!), aga tunnistan siinkohal ausalt, et meie väike plika igatahes kaasab oma mängudesse sageli ka vanema venna autopargi, oma pisidetaile sisaldavad Villanööbikud (nagu mitmetelt eelnevate postituste fotodeltki näha) ning enda ja kõigi teiste pereliikmete rõivaid, millel samuti nöörid-trukid-nööbid-lukud küljes. Kuna elame koos suhteliselt väikesel pinnal, kus tegutseb ka üle 3.a. rüblik, siis oleks äärmiselt keeruline hoida teda eemale kõigist asjadest, mis alla 3.a. vanustele põnnidele ei ole soovitatavad (muidugi on ka rida neid lelusid ning materjale, mis asuvad rangelt väikeste käte haardeulatusest väljas). Lohutan ennast sellega, et väikelaste riietel esineb samuti üksjagu pisidetaile (nööbid, trukid) ning neid ei pea regulatsioonid kusagil märkimisväärseks ohuks. Paratamatult tõmban paralleele ka oma lapsepõlvega - üritades neis asjus säilitada kainet talupojamõistust.

KOKKUVÕTTEKS: Väike Valgesaba on ca 41cm pikkune romantilise hingega tegelane. Lähtuvalt üldtuntud tavadest ei ole soovitav alla 3.a. lapsele, kuna sisaldab väikeseid detaile. Tema sees on pestud ja kraasitud mahelamba vill, millest on nõelviltimise teel valmistatud ka väike valge saba. Keha on kujundatud Tone Finnangeri loomingule tuginedes ning kasutatud on Tilda liivahalli kangast ning Tilda roosakamat tooni kangast kõrvade sisekülgedel. Jänku käpad on nööbitud ning neid saab õlast-puusast liigutada.

Väikese Valgesaba silmad on joonistatud kangavärviga, põsed on toonitud roosakaks, nina on tikitud puuvillase niidiga.

Seljas on jänkupreilil pidulik kevadine kleidike ja pitsilised püksid, mille valmistamisel on kasutatud puuvillaseid taaskasutuskangaid, seelikuosa tüll ning paelad-lipsud-kinnised on uutest kangastest/materjalidest. Kõik rõivad on seljast võetavad.

Tegemist on käsitööna valmistatud esemetega  need on täiuslikult ebatäiuslikud  nii nagu elu isegi.

Uues kodus!