Villanööbikute villane lõng!!!

Juhuuuuuu!
Villanööbikutel on nüüd oma villane lõng!

Kaua plaanitud kaunikene. :)
Kes veel ei tea, siis tegelikult olen ma usin kuduja-vardaklõbistaja tüüp. Kuigi mulle meeldib ka õmmelda. Nukkude meisterdamise juures paelub mind suurest just asjaolu, et ma saan teha seda kõike - õmmelda-kududa-heegeldada-tikkida - et nad lõpuks valmis ja riidesse saaksid. Ja on äärmiselt lahe, kui saad päevaga kududa kampsiku - mis siis, et miniatuurses mõõdus.
Aga lõngast rääkides pean ma ennekõike siiski tänama Sirelite pere, kes Pilvelammaste väikeses ettevõtmises lelude tarbeks meie lammaste pestud villast kohevat villaloori kraasivad. See on siis see täidis, mis käib lelude sisse.
Hiiu Villa Vaemla villavabriku kohta olen senini ainult kuulnud, et seal on väga pikad ketrusjärjekorrad ning kõik ei saa jutulegi. Leena soovitusel võtsin suve alguses südame rindu ja helistasin naabersaare ketruskuningatele. Vastuvõtt oli soe ja sõbralik - enne kui arugi jõudsin saada hakkas pihta olemasolevate villavarude sorteerimine, leotamine, pesemine, kuivatamine, noppimine, kokku ja lahti pakkimine. Ühe sõnaga: pea kuu aega oli mul villa leos, pesus, kuivamas ja noppimisel. Tõsine villas püherdamine!

Eeltöös, et lõng ketrusvabrikusse saatmise valmis jõuda, ei ole tegelikult midagi eriti romantilist, kokkuvõttes on see kodustes tingimustes üsna tõsine kätte- ja ettevõtmine. Khmm... mis ei lõhna ka alati eriti meeldivalt - siinkohal kaastunne lähedastele, kes pidid selle kõik välja kannatama. Paraku pean nentima, et minu suureks rõõmuks sain väga tihti villakut sorteerides ning noppides seal ääres õndsalt ohata  - mmmmmmmmmmmmmmmmmmmmilline vill!!! Kuna kokkuvõttes käis  mu näppude vahelt läbi ca 40-50kg erineva kvaliteediga villa, siis ma olen oluliselt targem villa osas. Umbes sada korda tabasin ennast mõttelt, et oleme selle lambakarja valikul sattunud õigele teele. (Meil on siiani olnud karjas puhas rootsi peenvillane jäär - uttede põhikari koosneb peenvillalamba ristanditest, sekka ka 3 lihatõugude ristandit.)

Kogu pesemise - sorteerimise jooksul olin ka natuke murelik, sest puhtavereliste finullide vill on Hiiu Villa ajaloolise ketrusvabriku jaoks liiga kerge ning peenekoeline - seda nad puhtal kujul vastu ei võta, kui siis ainult jämedamakoelise villaga kahasse. Mõned mustad villakud tundusid aga mulle sorteerimisel näppude vahel juba väga peenvillasena... Valitses väike teadmatus, kas ketrusmasinad sellega hakkama saavad. Teine murelaps oli valge vill - nimelt tundus, et seda ei jagu ketrusvabriku miinimumkoguse jaoks piisavalt, sest valget villa kulub mul päris palju ka mänguasjade täitmiseks. Mingi päev aga kraapisin lagedale halli villa utt Ahvenalt - tema oli üks esimesest neljast ostetud lambast, elukaaslase kalaõnne lammas - praeguseks kahjuks karjast välja läinud, kuid jätnud meile ilusad kiire villakasvuga järglased.

Olin seda villa hoidnud millegi erilise jaoks... No ja nüüd tundus, et sellest kogusest piisab täpselt lisandiks valgele villale. Kuna mulle väga naturaalsetes hallides toonides lõngad meeldivad, siis tundus, et kokku miksituna võiks tulla kompott minu maitsele - sulnilt õrnhall.
Eile lõngu esimest korda silmitsedes ei pidanud pettuma!
Must lõng on üsnapäris mustjas (minu rõõmuks ilma pruunika varjundita), pehme. Uduhall on tõsine uduhall! Ketrusvabriku omanikki tunnistas, et see on väga huvitava ning ilusa tooniga välja tulnud - oluliselt heledam, kui Hiiu Villa tavapärane hall lõng.
Nii et lõpp hea - kõik hea!
Ise olen väga rahul!

Kes sellest meie pere väiksest lõngaloost oma osa tahaks saada - siis müün seda samuti hea meelega. Jämeduselt sobib hästi soki-kindalõngaks - kaalu ja meetrite suhte mõõdan tokkidesse kerimisel üle. Kui vähegi aega leian, siis ketrushooaja alguses korrutan mingi koguse lõngast vokil veidi jämedamaks kampsunilõngaks.
Hetkel on lõngavirnad veel nii ketrussoojad, et pole jõudnud nendega suurt midagi ette võtta.
Juba täna saab osta lõnga vihtides, lähiajal aga kindlasti lisaks ka tokkidesse kerituna(50g, 100g ja terve viht).
Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis on nii Villanööbikud kui ka nende lõng väljas 10. septembril toimuval Tartu Maarjalaadal!!!
Kuna mind ennast huvitab alati asjade saamislugu ning värske lambakasvatajana olen järgemööda ära proovinud teadmata hulga erinevaid villapesumooduseid - siis lisan lõppu ka kirjelduse selle kohta, kuidas ma hetke seisuga oma villa kraasimiseks või ketramiseks ette valmistan.

1. Villakute sorteerimine, suurema mustuse väljasaputamine ning väga kehva kvaliteediga villa kõrvaldamine - kui vähegi mahti, siis teen seda kohe pärast villa pügamist. Pügamisteenust on viimased aastad pakkunud meile Jardiines OÜ. (Olen küll ise ka pügaja koolituse läbinud - seal sain nii targaks, et kõige targem on ikkagi töö proffidele jätta, kui seljalihased just rauast pole ning soovid saada kätte kvaliteetselt pügatud villa.)
2. Villakud seisavad meil kuivas kõrvalhoones kilekottidesse pakituna - markeeritud siis pügamiskuupäeva, villaku tooni/kvaliteedi ja/või ka lamba nimega. 
3. Kui vill läheb ketrusse või kraasimisse, siirdub see edasi villaku või tooni kaupa leotamisse. Likku panen villa puhtasse lisanditeta sooja kaevuvette (soovitavalt nii palavasse, et kätt saab ikka veel sees hoida). Pärast ööpäevast leotust nõrutan villa sõrestik-kastis.
4. Leotatud-nõrutatud villa tõstan väikeste portsionite kaupa pesukottidesse ning loputan nende sees villa läbi kahe soojavevanni. Surun kuivaks ja lasen liigse vee välja nõrguda.
5. Pesen villa Orto Villa- ja siidišampooniga masinas villapesuprogrammiga (korraga mahub masinasse ca. 0,5 - 1 villak - teiste pesuprogrammidega katsetamine viib üldjuhul selleni, et masinas on villakujagu vildipalle).
Kes tahab oma villa pesta Fairy, Säästumarketi kõige odavama nõudepesuvahendi vms.  ning väidab, et ta ei märka villa juures mingit erinevust - siis laske käia. Minu meelest on erinevus väga suur - vill muutub hulga maad rabedamaks ja takusemaks. 
*Käsiketruseks mineva villa puhul olen kasutanud ka Eastconi villase pesuvahendit, mis jätab lanoliini villa sisse ilusti alles - paraku on aga suur kogus lanoliini kraasimis- ja ketrusmasinate hooldajatele paras peavalu.
6. Pärast pesu nopin villa lahti ja laotan kuivama - need villasalgud, mis tunduvad veel määrdunud, lähevad uuesti pesukottidesse ning järgmise villakogusega pessu.
7. Suvised villakud on tihti piisavalt puhtad, et pärast kuivamist saab neid edasi töödelda - talvised villakud lähevad veel läbinoppimisse, et heinasodi välja puistata.

Villaku puhtamalt kättesaamine on igal juhul oluline, kui soovid villast midagi enamat, kui lihtsalt lõkkematerjal. Mul on hetkel pooleli noppimisega üks väljaspoolt minu lauale jõudnud pestud lihalamba villak, mille puhul võin nentida, et sellise villaga lammastel ma paraku ilmselt viskaks ka villa lihtsalt tulle. Kuna tean ka tausta, siis seda villa seljas kandnud lammas jalutab looduslikul karjamaal (ohtralt kadakaokkaid, kuuseokkaid ning igas mõõdus ning liiki takjaid), ööseti krõmpsutab see lambake aastaringi heina laudas boksipoole kaldu ehitatud söötmest  (ohtralt heina villakus, üle kogu villaku) ning kasukas pügatakse tal seljast maha vaid kord aastas (pikema villakiu otsad on nii sõnnikused, et nende puhtakspesemine on peaaegu võimatu missioon). 10-pealise põhikarja sellise  villa puhtaksnoppimise jaoks peaks olema kaamelikannatus või ööpäeva pikkus vähemalt 48 tundi. Igal juhul ei vääriks ajakulu minu silmis küünlaid.
NB! Puhtam villak = vähem tööd. Puhtama villaku saad lambalt, kui
- suudad hoida karjamaa takjatevaba (hooldusniit!), looduslikel karjamaadel tekitab probleemi lisaks ka kadastike ja kuuskede olemasolu. Kõige hullemad on aga siiski takjad!
- seespidamisel ei kasuta traditsioonilis pidamisboksi poole kaldu söötmeid, kust hein lammastele söötmise ajal otse selga pudiseb - praktika näitab, et vertikaalsest söötmest saab lammas samuti heina ilusti kätte. Probleemi lahendavad ka villamantlid, mis villaku puhtuse säilitamiseks villaku peale tõmmatakse - nende puhul aga ei tohi unustada, et neid on villa kasvamisel vaja järele anda. 
- kaks korda aastas lambaid pügades saad kindlasti puhtama villaku, kui 1 kord aastas pügades.

Paraku tuleb leppida ka asjaoluga, et mõni lammas lihtsalt on suurem räpik kui teine - püherdab pidevalt mullas ning laseb talledel oma seljas trampida.

Nukkudest ja mängust

Mäng on väikese inimese töö.
Enamus minu laste põlvkonnast kasvab erinevalt minust endast üles kohustuslike jalgrattakiivrite, turvanõuete ja hoolsa vanemliku järelvalve all. Rohkem teadvustatud ohte, rohkem piiranguid. Targad teadurid kinnitavad et mittemiski siin ilmas ei suuda asendada lapse arengus mängu. Algselt ja ürgselt on lapsed loodud maailma avastama just läbi mängu, mida ei kontrolli vanemad. Nende endi loodud ja läbielatava mängu. See on see, mis arendab nende oskusi, toidab kujutlusvõimet ning emotsionaalset külge. See on see, mis aitab lapsel tulevikus leida sõpru, lahendada probleeme, vabalt suhelda ning üle saada oma hirmudest. Ma ei arva muidugi, et lapsed peaks päevaks vanemate silma alt ära metsa saatma maailma avastama. Ega minagi kõigi laste mängudega kaasa lähe - ikka kipub sinna tulema juurde keelde-käske-piiranguid. Lisaks vanemate poolt oluliselt kontrollitumale elukeskkonnale trügivad aina enam esile "mitte niiväga teretulnud mängud". Arvutimäng kindlasti parandab reaktsioonikiirust ja telekast tuleb ehk ka mingi hariv infokübe ning telefoniga saad kogu maailmaga kontaktis olla 24/7 - aga mil määral need arendavad kujutlusvõimet, sotsiaalseid oskusi ja olukordade lahendamise võimet? Eeemmm... ilmselt mittejusteriti.

Tegelikult saadab ju mäng meid läbi elu. Ma ei leia, et täiskasvanud peaks häbenema seda, kui nad tahavad endale nukku osta. See on nagu kontakt iseenda ja oma lapsepõlvega. Pisike äramaa sinu kodusel sohval. Võib-olla igatsed sa kedagi, kellele mõnel õhtul patse punuda... või papusid heegeldada. Miks ka mitte sedapidi lõõgastuda?

Mulle paratamatult meenub ühe targa mehe ütlus selle kohta, miks talle ta juhtiv ja küllaltki paljunõudev töö meeldis - sest selles oli mängu ilu! On neid, kes oskavad seda nautida sõltumata vanusest.

Kuidagi ma tahtsin aga jõuda selleni, miks mul on ühes toanurgas õmbluslaud ning õmblusmasinal istub paar natuke isevärki tekstiilnukku. Ehk siis natuke tagamaadest ning enda mälestustest, mis on otseselt seotud sellega, miks ma üldse teen seda, mida ma praegu teen.

Pärast poja sündi ma niiväga sellele ei mõelnud - aga tütre emana on mu enda lapsepõlv kuidagi üha enam minuga. Mõtlen palju oma mängudele ja mänguasjadele ajast, mida ma veel mäletada suudan. Tänu minu isale on meil ka arvestatav hulk lapsepõlvefotosid mängudest ja niisama toredatest päevadest - sest isa oli väikest viisi harrastusfotograaf. Vastukaaluks näiteks eakaaslastele, kelle ainsad lapsepõlveülesvõtted piirdusid tihti sätitud nääripiltide või muude perekondlike sündmustega paar korda aastas.

Väikesed lapsed on väga vahetud. Meie väiksel tibul on juba olemas veidi vanemaks eaks minu poolt ostetud nukk, mille valisin, kui kõige ilusama nuku, mida ma hetkel leida suutsin. Samas pean ma tunnistama, et selle nuku vastu on pisipiiga huvi olnud üürike. Kuigi ta tõepoolest on karbist välja võttes kaunis ja kvaliteetne. Käega katsudes siidise viimistlusega plastikust, millel on plastiku raskus. Samas võrdluseks on mu enda valmistatud pehmed lelud - kui mistahes õmmeldaval mänguasjal saab olema juba äratuntav keha ning aimatavad näojooned - on see kohe näppamiseks ning kallistamiseks 100% populaarne. Minu üllatuseks isegi mu poiss, kes praegu vanuselt pool neli - on hakkanud vahel magama kaisuloomaga ning embab kirgliselt Stellat, kes minu ajanappuse tõttu ikka veel aluspesus õmblusmasinal kükitab ning omale korralikke riideid pole selga saanud... See on minu jaoks olnud märk, et teen midagi õiget... et kanga ja villa pehmus ja soojus on see, mille omadused ületavad ka tänapäeval mõnes mõttes "tunnustatud saksa kvaliteedi".

Viimase teemaga oskan paralleele tuua ka oma lapsepõlvest. Nimelt sain ma ükskord kingiks endale nö. "saksa nuku", millel oli selline pehmemast plastikust pea ja lühikesed lokkis pruunikad juuksed. Beebinukk - isegi mingi plaat käis tal seljapealt luugist sisse ja laulis mingeid laule võõrastes keeltes. Selle nukuga ma mängisin ikkagi suhteliselt tihti, sest ta oli väga ilusa näoga ning talle oli võimalik päris lapseriideid selga toppida. Ta nimi oli Sonni.

Siis oli mul veel üks suur vene-aegne poenukk, mida ma isaga koos mänguasjade kauplust külastades endale vaikselt pikki minuteid riiuli ees seistes ja anuva pilguga välja lunisin. See nukk oli karbis nii ilus. Ja alguses oli see minu ja isa saladus, millest emale ei tohtinudki rääkida - nukk oli vaikselt oma karbi sees lilla-mustatäpilises kleidis mu voodi all peidus - kui kedagi polnud silmapiiril, siis ma teda õigevähe piilusin. Paraku ei olnud temast toredat mänguseltsilist - juuksed pulstusid, nägu määrdus kiiresti ja seda ei saanud seebise vatitupsuga puhtaks nagu teistel nukkudel. No mittemängitav kolakas sai sellest toredast poeletinukust.

Ning siis Siiri. Siiri tegelikult oli alguses mu kõige vanema õe nukk - pehme puuvillasest kangast keha ja plastikust pea ning pikkade juustega. Ma ei teagi, mis ta nimi võis olla, sest meil on õega arvestatav 10a. vanusevahet. Miski äparduse tõttu oli ta minu ajaks igatahes oma originaalpea kaotanud ning vanaema oli saamatute pikkade pistete ning 10-numbrise niidiga õmmelnud talle otsa mingi suvalise kõva plastikpea, millel olid kinni-lahti käivad jäikade ripsmetega silmad, ära kaksatud ninaots ning umbes 10%  algsest allesjäänud heledaid  lühikesi lokkis juukseid. Pea vänderdas kohmaka õmblemise tagajärjel keha küljes nii nagu juhtus. Keha täiteks olev vatt turritas ära kulunud tallaõmbluste vahelt välja - nagu taldade tugevduseks oleva papitükidki. Aga see oli mu kõige armsam beebimängunukk, kelle ma ka vahel voodisse kaissu võtsin. Endale kinnitasin, et beebid ei oskagi pead veel hoida, selle pärast see keha küljes vänderdabki ning imikutel ei olegi palju juukseid peas. Riideidki katsusin talle ise õmmelda, sest sellise väikese kasvu tarbeks imikute omad ei sobinud. Aga siiani meenub see väike armetu nukuke mulle, kui kõige toredamini mängitav nukk. Ja ma oleksin õnnelik, kui suudaksin omatehtud kaisukate ning nukkudega pakkuda mõnelegi lapsele sarnast emotsiooni. Ise hinges ikka loodan, et need lapsed näevad tekstiilnukus ka siis veel toredat mängukaaslast, kui ta on juba täiesti ära mängitud ning natuke narmendav. Või mõtlevad talle heldimusega ise kunagi lapsevanemaks saades.

Lahedate lokkidega Brita

Brita on täiesti teenimatult jäänud pikaks ajaks ilma oma postituseta.
Ta on tasase naeratusega sulnis tegelane - aga väärib siiski tähelepanu. Tasase ning uneleva loomuga. Lillenuusutaja ning toast-tuppa tantsija tüdruk. Vahel võib ta tundide kaupa aknast vaadata vintide tegusat toimetamist või kärbse pärastlõunast jalutuskäiku mööda uksepiita...

Brital ei ole kuhugi kiiret. Rahuliku meelega istus ta õmblusmasinal kogu selle aja, mil ma ta kleidikese voodrit käsitsi oma kohale silmasin. "Tee-tee! Peaasi, et tuleb ikka ilus."

Alguses me arutasime koos, et talle piisab ikka ainult ilusatest lillenuusutamise kleitidest. Siis terrassilaual pikutades ja rõivaste kangaid valides silmas ta aga liivakasti äärses sirelipõõsas üht põõsalinnu peret askeldamas. Ja absoluutselt kohe oli Brital vaja siiski ka mängupükse - no selliseid, millega saaks ilusti põõsastes rüsida või liivakasti serval istuda, kui teised lapsed liivakooki küpsetavad ning salamahti linnupaari usinat toimetamist jälgida.

No ega ma seda talle saanud pahaks panna. Pigem katsusin teha püksid kah sellised puhvis ja plikalikult roosalillelise voodri ning pisukese pitsiga. Mingi teksatunke ei oleks sellele tüdrukule kohe üldsemitte istunud...

Püksid valmis - pidi Brita mitu päeva sobivat liivakasti-ilma ootama, sest vahepeal võttis kätte ja hakkas sadama. Aga õnneks saavad kõik sajud kord otsa ja liivakasti servad on taaskord istutavad ja koogid kenasti vormitavad!

Brita on naturaalsetest materjalidest ca 40cm pikkune ja 400g kaaluv ainulaadne käsitöönukk: lõige inspireeritud Laura Wheeleri loomingust, keha materjaliks 100% puuvillane Tilda nukukangas, täidetud meie väikese mahetalu valgete lammaste pestud-kraasitud villaga. Villa pesuks kasutame Orto villašampooni ning meie villa kraasib OÜ Pilvelambad.
Brita käed-jalad on keha külge kinnitatud kookosnööpidega - see tähendab et neid saab puusast ning õlast liigutada mis lihtsustab nuku riietamist ning annab juurde erinevaid mänguvõimalusi! Kõik seljas ja kaasas olevad rõivad saab seljast võtta. Brita on esimene plika, kes Villanöbiku käsitöönurgas sai endale Liinavabriku karjast pärilt wensleydale tõugu lamba villast lokilised juuksed. Just nende lokkide tõttu ei soovita teda mängukaaslaseks alla 5.a. lapsele. Lokid nõuavad pisut erihoolt - nende lahti kammimiseks sobib kõige paremini väike kraas. Kui lokke mitte lahti kammida, viltivad need intensiivse mängu juures rastapatsideks - mis on kindalsti ka omamoodi lahe soengustiil, kuid muudab keerulisemaks edaspidise soengute seadmise. Lokid on parukaks heegeldatud DollyMo mohäärise nukujuukselõngaga.
Brita silmad-suud on tikitud puuvillase tikkimislõngaga.

Garderoobi kuulub eest trukkidega kinnitatav lilleline kreemikates toonides hõlmik-kleit, millel on ülaosas valgest batistst vooder, kaunistuseks kaks lillenööpi ning puuvillapitsist alläär.
Lisaks helesinised väikese taskuga tunked, mille ülaosa vooder ning säärekandid on samast lillelisest kangast, mis kleitki - pükstel on trukkidega kinnitatavad traksid ning rinnaklapil pitskaunistus koos puidust "Handmade" -kirjalise ilunööbiga.

Brital on ka väikesed valged pitsilise kummiga aluspüksid, mida kaunistab lustakas roosa notsu.
Pisikesed tekstiilist papud on ääristatud kummiga ja kaunistatud samuti lillenööpidega.
Brital on ka peene vardaga kootud luksuslik alpaka-siidi segusest lõngast pitsiline kampsik, mis sobib hästi nii kleidi kui tunkedega. Kampsikul on ees kaks pärlinööpi. Samast lõngast on kootud ka Brita väikese kaisujänese kleidike, mida kaunistab samast sarjast lillenööp. Kaisujänes on valmistatud 100% puuvillasest Tilda kangast ning täidetud samuti villaga. Jänkukese silmad on joonistatud veekindla kangavärviga ning nina tikitud puuvillase tikkimisniidiga.
Brita ja tema riietus on valdavalt uutest materjalidest - v.a. tema roosa põrsaga aluspüksid, kleidi batistvooder ning lillenööbid, mis kõik on taasakasutusmaterjalid.
PS: Eriline tänu nende lillenööpide eest minu põnnide toredale tädile!

Kes soovib Britat poetada kingikotti või tuua koju mängukaaslaseks - leiab ta Kuressaarest Loomesuvila riiulilt tema kaunimustrilises lillelise-kibuvitsalise voodriga käsitöökarbis!

(Muidugi võib ostusoovist teada anda ka mulle otse vastavasisulise teatega!)

Lihtsatest Villanööbikutest

Oehh. Möödas on nädal aktiivset villanööpimist...
Seda on isegi näppudest tunda.
Juhtus selline lugu, et üks hea tuttav tahtis paari nööbikut... Ja üks neist pidi minema veidi pisemale poisslapsele. Kõik need tuled ja viled ja pitsid-satsid seega ei tulnud kõne alla. Nii et hakkasin lappima oma lõigete ja mõtete kaustu... et teha midagi lihtsamat... lutsutatavamat... aga samas mitte ka väga igavat.
Hakkasin katsetama paari erinevat lõiget ja lahendust. Mingil hetkel aga nägin veidi unise silmaga, et selline tore suvine ettevõtmine nagu Loomesuvila otsib oma riiulitele uut kaupa. Kuna julge hundi rind on rasvane, siis tegin pisikese pärimise. Tagasiside oli väga positiivne! Uskuge mind - vahel on vaja seda positiivset tagasisidet, sest muidu vaikselt koduses õmblusnurgakeses nokitsedes tekib väike kahtluseuss, et kas see, mida sa teed, ikka on üks asjalik tegemine... Sest kui ainsad sinu loomingu kirglised austajad on sinu enda lapsed, siis ehk on asi ühises geenidefektis... Igatahes mingi hetk avastasin ennast erinevaid villaseid tegelasi pakkimas, silte kujundamas, karpe kokku liimimas... No tegemas kõike seda, milles ma pole ehk eriti osav - aga julge pealehakkamine on ikka pool võitu. Ja kui sa oledki väga roheline, siis on sul vähemalt kasvulootus!!!
Kolmest lihtsast nööbikust asus uude koju teele keskmine sinine-lilleline karu. Ülejäänud näidiseksemplarid pidid esialgu minuga kuulekalt koju tatsuma, et päeva pärast koos hobuse Hoole ning sabata kassi Manxiga Loomesuvilasse ilma ja inimesi kaema minna.

Igatahes sain ma loomeinimeste vastuvõtust otsast-otsani positiivse energiaga laetud ja lubasin, et nädala pärast hiljemalt toon näputäie Lihtsaid Nööbikuid juurde. Ja voilaaaaaa! Siin õmblusmasinal need valutavate sõrmede eest vastutajad siis osaliselt üles rivistatud ongi:

Seekord siis veidi naiselikumates toonides kass, kellel on saba (vägagi kammitavast ning mõnusalt mohääriselt pehmest Dolly Mo nukulõngast) ja kaks karu, kellel ei ole saba kohe üldsemitte. Üks neist mömmidest spetsiaalselt pisemate inimeste pihkude jaoks - ilma nööpide ning pisidetailideta.
Ma ise olen nende tegelaste üle igatahes täitsa õnnelik.

Isegi natuke kurb oli neid täna paberkottidesse pakkida ning Loomesuvilasse viia. Samas istub mul siin töölaual kannatamatult oma järge ootamas juba ka paar suuremat tööd. Nii et natuke heameel ka, et saan vahelduseks pidada keerulisemaid läbirääkimisi ning et Lihtsad Nööbikud näevad hulka rohkem melu ning lapsi, kui need kaks kratti, kes mul kodus ringi sahkerdavad. Võib-olla leiab mõni neist isegi päris oma inimese. Sest lelude tegija suurim soov on ikkagi, et lisaks tema enda südamele rõõmustaks tema poolt meisterdatud tegelased ka teisi südameid.

Kui rääkida tehnistest parameetritest, siis need Lihtsad Villanööbikud on kõik eranditeta valmistatud kvaliteetsetest Tilda puuvillastest kangastest - täidiseks ikka meie enda koduste mahelammaste mõnusalt pehme-valge pestud-kraasitud vill. Silmad on joonistatud veekindla kangavärviga, ninad tikitud puuvillase tikkimislõngaga. Käpad on neil õlast liigutatavad. Kuna seekordses nööbikud on veidi naiselikumates toonides, siis sai neile ka pisut puna palgele pandud.

NB! Kui te küsite, mis Lihtsatel Villanööbikutel on rangis jalad, siis lihtne vastus sellele oleks, et nad tulevad ratsutajate perekonnast...

Mei - tulnud ja läinud!

Ühel üsna külmal varakevadisel päeval juhtusime lastega koos vaatama ETV-st multifilmi "Minu naaber Totoro". Ma olen kogu elu olnud tõsine multikafänn. Võin vabalt tsiteerida Prostokvašino sõpru ning sajusmultfilmi Vinni Puhhi. Ja muidugi tänu järeltulevale sugupõlvele ka tänapäevasemaid hitte. "Minu naaber Totoro" läks vanemale pojale väga hinge - vaatasime seda mitu korda veel lisaks ka ETV-järelvaatamisest, kuni see võimalus olemas oli - ja sealt edasi tuli mitu nädalat nuttu ja hala, et kus on see "kassibussimultikas".
Juba esimest korda seda nähes lõi mul väike pirnike põlema - vat see ongi see tegelane, kes annab näo ja iseloomu järgmisele Villanööbikule - pikka aega kaustas oma järge oodanud vintage-stiilis nukule, kelle originaallõige pärineb (kui ma ei eksi) Anne Wheelerilt ja on ära trükitud mingis 70-nendate inglisekeelses ajakirjas. Lõike konstruktsioon iseenesest on päris omalaadne ning huvitav - kuid tegin sellest hoolimata ka üksjagu muudatusi.
Hoogu sattudes lõikasin valmis kehaosad kahe nuku tarbeks.

Kogu aeg mul kuklas natuke kriipis, et mul pole sobivaid juukseid pakkuda sellele tegelasele. Lihtsakoeliselt nukkude pähe õmmeldud lõngajuuksed on mind alati pisut nõutuks muutnud - pean silmas siis seda, kui olulisem osa juukseid paikneb pealael ning juuksepiiril ning ülejäänud osa "peanahast" on kas puha paljas või on sinna külge õmmeldud pealaele kinnitatud juuksed. No neid nukke, kes pärast patside lahtiharutamist on leebelt väljendudes kummalise soenguga, leiab tänapäeval külluses ka mänguasjapoelettidelt. Säästujuustega. 

Pärast pikemat sorti uurimistööd avastasin sellise laheda nukujuukselõnga: Dolly Mo Brushable Mohair. Eriti avaldas mulle muljet selle lõnga võrdlus nukumeistri blogis Fig&Me. Tellimisele kulus muidugi omajagu aega. Ja kui ma juba kiusatusele järele andsin, siis tellisin seda mitmes tooni ning koostisega... ja natuke ka nukutrikotaaži waldorfnuku-laadse tegelase tarvis. Aga selleni jõuame mõni teine jutukord.

Igatahes kusagil aprillikuu päeval sai Mei nii kaugele, et tal olid käed-jalad Saaremaa puidust käsitöönööpidega küljes, silmad peas ja kaval krati naeratus suul. Ning juuksevärv valitud.

Konkreetse lõnga võlu peitub selles, et sellest parukat heegeldades ja pikemat mohäärikiudu välja venitades saabki juba täiesti korraliku paruka! Kuigi heegeldamist alustades näis mulle, et see töö peenikese heegelnõelaga võtab nädala - siis sain lõpuks hakkama kahe õhtu(öö)poolikuga.

 Esialgne kammimata ja harjamata tulemus nägi välja umbes nagu tuulepöörise üle elanud eem...  kass???

 Aga sortsu äädikaga segatud vesi, väike kraas ning looduslike harjastega juuksehari tegid oma tööd väga hästi. Mei sai endale nii pisikese põnni kohta täiesti arvestatava juuksepahmaka. Mis konkreetse paruka hilisemas elus mugavaks teeb, on tema kammitavus. Praktiline kogemus küll endal puudub, kuid teadjad kinnitavad, et ajapikku ja harjamisega muutuvad juuksed tihedamaks. Mei sai isegi väikese salgu endale kõrvataha lükata.

Vaieldamatult sai aga minu lemmikuks pisikeste patsidega soeng... Sobib hästi plika veidi krati loomuse ning kavala naeratusega.

Nii - patsidest edasi tuli sellele tüdrukule ka midagi selga joonistada. Konstrueerisin ühe kombenesoonilõike.

 

Seda kasutasin nii pikkade varrukate ning säärtega tudukombeka kui ka lühikese ühes tükis aluspesu õmblemisel.

Kuigi ma ei ole mingi punase-inimene, siis hoolimata mitmetest erinevates tumeroosadest ja pleekinud punastest pakkumistest preili loobus. Punane oli tema värv ja lõpuks sai kleitki taaskasutustrikotaažist särav punane nagu kootud pitsilise mustriga kapuutsiga keepgi. Valge aluspesu ning valgel taustal punaste maasikatega nööbiga kaunistatud papud peavad seda punast natuke ohjeldama. Kokku lihtne ja kevadine. Sai talle veel ka väike kastekannuke pihku pistetud, et suvel aiatöödel saaks abikäe osutada. Pildile see vidin kahjuks jäänud ei ole. Ja nagu korralikule lapsele kohane, läks karpi lisaks ka väike sünnitunnistus ning kaaskiri uuele perele.
MATERJALID: keha on valmistatud 100% puuvillasest TILDA nukutekstiilist, täidetud valge mahelamba Sohvi pestud-kraasitud villaga. Õmbluseks kasutatud COATS Duet niiti, jäsemed õmmeldud külge tugeva Coats Nylbond niidiga.
Nuku baaslõige Laura Wheeler'ilt 70nendatest - omapoolsete täiendustega.
Paruka valmistamiseks kasutatud spetsiaalselt nukuvalmistajatele toodetud Dolly MO Brushable Mohair lõnga, mis on harjatav juukseharjaga.
Rõivad: tudukombekas on valmistatud uuest 100% puuvillasest kangast, suletav lukuga, kaunistuseks satiinpaelast lips; aluspesukombe on valmistatud 100% puuvillasest taaskasutuskangast, suletav luku ja nööbiga, kaunistuseks sametpaelast roosa lips; kleit on valmistatud 100% puuvillasest trikookangast, ääristatud pitsikummi ning paelaga; kootud kapuutsiga keebike on valmistatud Itaalias toodetud mohääri/polüamiidi segulõngast; papud on valmistatud vildist taldade ning uuest 100% puuvillakangast pealsetega, kaunistuseks nööbike.
Rõivaste lõiked on omalooming. 

Naljakas öelda, aga nuku meisterdamine on vist natuke lapse suureks kasvatamine ja kodust välja saatmine: temaga kaasa lähevad head soovid ning lootus, et tal läheb uues elus hästi.

Reisi ajaks kolis Mei taaskasutuskartongist valmistatud kinkekarpi. Seegi algusest lõpuni käsitöö.
Õnnelikku kohalejõudmist!

Villa salajane elu

Kuula südamega - sest oluline on tähti silmale märkamatu. Tõsi. Väga tõsi.

Villanööbikute süda ja hing on vill. Meie enda karja (peamiselt valgete lammaste) pehme ja mõnus vill. Ilma villakandjateta ei oleks ka Villanööbikuid. Neist ei saa üle ega ümber. Mulle meeldib vill. See on mõnus, iseloomuga materjal.

Muidugi ütleks siinkohal mitu suud, et milleks mitte kasutada polüesterkiudu, kerakiudu, naftasaadusi, et ühte mänguasja täis toppida. Peaasi, et pealiskangas on kvaliteetne - eks? 

Aga ei - ei mu kallid sõbrad. Olen katsetanud - sest tuleb ikka ise järele proovida, et kindel olla. Ainus eelis, millele ma suudan mõelda, on see, et polüesterkiuga täidetud lelu võib rõõmsalt pesupäeval masinasse visata ja koos muude riietega puhtaks pesta. Ja see on ka kõik.

Tegelikult saab sooja vee ja õrna pesuvahendiga hädavajadusel puhtaks pesta (aga jumala eest mitte väänata) ka Villanööbiku. Enda põnnide leludel on siiani vaja olnud küll vaid üksikute plekkide eemaldamist (pesuseep+hambahari+soe vesi ajavad sellisel juhul asja korda).

Nii et ei leidu minu silmis ühtegi raudbetoonkindlat eelist.

Aga vill... Mmmm.... Teine lugu. :)

Uskuge või mitte, kuid kunagi olin ma väga veendunud, et lammas on üks rumal loom ja miski vägi ei sunniks mind küll sellist pudulojust endale muretsema. Aga võta näpust. Vahel ma kahtlustan, et kogu elu suur ja vääramatu õppetund minu jaoks on oma sõnade söömine. Ja lambaid silmas pidades, ei ole see sugugi mõrumaitseline eine. Pigem vastupidi. Tänu interneti imelistele avarustele leidsin sellise lambatõu nagu finull ehk rootsi peenvillane. Siiani olen üüratult tänulik Airi Pollile, kelle karjast ostsime oma esimese peenvillase jäärapoisi Alfredi ja Jaani talu pererahvale oma kolme esimese ristandute Mustu, Ahvena ja Tuti eest. Ja nendest meie villalugu algaski.

Meie esimesed lambad: Ahven, Mustu, Tutt ja Alfred (Foto: Meriliis Metsamäe)

Igal aastal pärast pügamist küsis elukaaslane, et "no mida sa selle villaga kõik siis nüüd teed???". No esimestel aastatel polnud villa palju ja valdav osa läks käsiketruseks kahasse mu leonbergeri Tipsu koeravillaga. Aga Tipsut ei ole meil ka enam mitu aastat. Mul ei olnud mingit eriti säravat plaani - mulle lihtsalt väga meeldis vill. Kedrata lõngaks? Karjas on meil tänaseks päevaks kokku 11 suurt ja 16 väikest sõralist. Pea-käsiketraja on ka meil viimased aastad veidi vormist väljas ning mu enda ketrusõpe on jäänud pisipõnnide tõttu unarusse. Nii et mida siis teha selle imelise-imelise villaga???

Villanööbikuid! See tundus mulle õige vastus. Vähemalt valge villa seisukohalt vaadatuna. Kuna käsitöömänguasjade valmistajate suurim mure pidi olema sobiva täitematerjali leidmine. Käesoleval juhul siis täitematerjal leidis mind! Ja tundub, et esimest korda aastate jooksul on kokku saamas ka tumeda villa kogus, mis on vajalik ketrusvabrikusse saatmiseks.

Miks vill on nii imeline materjal mänguasjade sisse toppimiseks?

1. Taastuv ja looduslik - meie puhul tegemist siis mahelammaste villaga, kes ongi villalambad, st. et tegemist on algselt siiski villa suunaga, millele lisandub ka suurepärane liha. Uted on meil erinevate tõugude ristandid - jäärana oleme kasutanud neli aastat puhast rootsi peenvillast. Meie lambad jalutavad karjamaaperioodil looduslikul rohumaal ja püsirohumaal, talliperioodil (kuna meil on siiski veel hobused, siis on meil veel endiselt tall, mitte laut) söövad Saaremaa mullas kasvanud magusaid porgandeid ja muid juurkaid, ees oma põldudelt niidetud hein. Ei toimu mingit intensiivnuumamist jõusöödaga. Kari jookseb kohale hüüdmise peale ja kuigi alati on mõni pelglikum tegelane, siis valdavalt on meil julged ja sõbralikud lambad, kes annavad meile mõnusat villa, pehmeid nahku, maitsvat liha ning hoiavad korras meie maad.

2. Vill imab endasse ja säilitab ümbritsevad lõhnad - mis mänguasja puhul ilmselt on üks väga oluline asi - st. et lelu oma pehmuse ja tuttavliku aroomiga on lapsele võõrastes ja stressiolukordades suureks lohutuseks. 

3. Vetthülgav ja hingav materjal - kes kannab villast (100% naturaalset pean siin silmas) sokki, see teab, et villane hingab hästi - teisalt hoiab endas sooja ka märgumisel. Vastuoluline. Ühest küljest hoiab vill sind kuivana ja juhib kehapinnalt niiskust eemale - ilma samas nahka liigselt kuivatamata. Vetthülgavad ja niiskust juhtivad omadused samaaegselt. Vill on võimeline imama ja hoidma endas vett umbes 1/3 oma massist - supeltrikooks mitte eriti sobilik materjal.

4. Üldiselt loetakse vill hüpoallergeeniliste materjalide hulka - st et ta ei põhjusta valdaval osal elanikkonnast allergilist reaktsiooni. Ja nendel kellel põhjustab? Ilmselt on mõttekoht, kas allergia on tingitud villast või selle töötlemisel kasutatatavatest kemikaalidest? Villa värv ning pesuvahendid on vaid üks aspekt - sellele lisanduvad ka kemikaalid, millega töödeldakse villa paremate masinkudumisomaduste saamiseks ning näiteks villas elavate parasiitide vältimiseks. Omas kodus on mul mitu villapesuvahendit riiulil - villa ennast pesen Orto "Villašampooniga" - töötab minu meelest kõige paremini, villaseid asju pesen masinas sama vahendi või siis Eastconi lanoliini sisaldava pesuvahendiga (nt sokid). Õrnemate kudmite ja beebiriiete tarbeks on meil "SOAK" - kuigi algselt eelarvamusega, pean tunnistama, et see töötab. Leota 15 min. ning riputa ilma loputuseta kuivama. Eriti mõnus esemete puhul, mida ei raatsi masinaga pesta või mis on masinaga pesemiseks liiga suured.

5. Vill ei ole tuleohtlik - lõkkesse visatuna ta pigem nö. "küdib" või kärssab. Ei mingit leegiga põlemist.

6. Antibakteriaalsus - see seondub küll pigem villas leiduva lanoliiniga, mis suures osas villa pesemisprotsessis kaotsi läheb. Siinkohal pean ära mainima, et näiteks Eastconil on täiesti olemas villase pesuaine, mis sisaldab lanoliini ning jätab sellest osa ka pestavatele esemetele/villale. Olen kasutanud - töötab. Ökoemmed kasutavad väga edukalt ka villaheidest kootud mähkmepükse - mis ei hakka halvasti lõhnama ja ei ole sõbralikuks keskkonnaks igasugu haigustekitajatele.

7. Nukumeistri seisukohalt vaadatuna on villal lisaks veel mitu hääd omadust - teda saab toppida üsna mõnusalt tihedaks, tal on nö. "mälu" - samas annab ta lelule tihedalt topituna mõnusa raskuse. Villa saab viltida - omadus, mille eelistega ma ise alles tasapisi tutvust olen tegemas. Kuna ma olen ka kirglik kuduja, siis ei piirdu ma üldjuhul sellega, et vill on ainult nuku sees - ma ikka üritan leludele midagi kududa ka.

8. Kuigi mu enda meisterdatud mänguasjad ehk on sellest teemast veel veidi kaugel - siis tegelikult võin saladuskatte all tunnistada, et mulle väga meeldib waldorf-nukkude maailm. Ehk idee naturaalsetest materjalidest ning lihtsatest vormidest. Selle maailmavaate üks aspekte on, et lelud peaks lapse kujutlusvõimele piisavalt ruumi jätma, last arendama ja teisest küljest olema valmistatud naturaalsetetest materjalidest (siit see villateemagi). Et lapsed elavad oma esimesed 7 eluaastat pisut nagu unenäolises maailmas, mil nende väikesed unistavad hinged alles seavad ennast järk-järgult oma maises kehas sisse. Valdavalt need nukud ongi trikotaažist kehaga, villaga täidetud ning lihtsate tikitud silmade-nina-suuga naturaalsetest materjalidest juustega. Mulle isiklikult meeldivad väga pisut keerulisemad waldorf-nuku laadsed tegelased, kelle näoilmete kujundamisel ja proportsioonide rõhutamisel kasutatakse nõelviltimist. Kuigi ma veel ei ole meisterdanud ühtegi waldorf-nuku laadset nukku - siis uskuge mind - küllap see päevgi ükskord koidab. Läbirääkimised viltimisnõeltega on igal juhul alanud!

9. Pehmus. Väike vihane välgutuli lööb minus kui peenvillalambaomanikus põlema, kui keegi hakkab rääkima sellest, kuidas vill on üks kare ja torkiv materjal, mida ükski arukas inimene oma naha ligi ei lase. Tegelikult on asi puhtalt valikutes ja variantides. Villa on väga erineva pehmuse ja kvaliteediga - lihtsamalt liigitades on kolme tüüpi lambaid. Esiteks kahekihilise villa omanikud, kellel on karmim pealisvill ja pehme alusvill (kui kujutada ette ühte kevadperioodil karva ajavat koera, siis saate aru, millest ma räägin - vahetub see udejas pehme alusvillak), teiseks need, kellel aretustööna on seljas vaid pealisvill (nt pika ja siidise karvaga wendsleydale tõugu lambad), kolmandaks aretatud alusvillatõud, kellel aretustöö tulemusena seljas vaid pehme ja õrn alusvill (siia kuuluvad nt. meriinotõud, peenvillalambad). Eesti lambakasvatus on valdavalt lihasuunaline - st et valikute tegemise aluseks on lihakeha suurus, mitte villa väärtus. Kui villalambaid otsisin, siis tuttav lambakasvatus minu jutu peale avaldas arvamust, et ta sooviks sellist villatõugu lammast, kelle vill paremini põleks... Suur osa Eesti lammastest kannab seljas kahekihilist kasukat - isiklikult olen näinud ka sellise villakuga lammast, kelle pealisvill meenutas oma struktuurilt ning karmuselt hobuse saba jõhve. Sellisest villast tõesti head ihuvastas kantavat kudumit ei saa. Küll aga on meriino ja peenvillalammaste vill ülimalt tänuväärne beebikudumiteks. Olles ise väga tundliku nahaga villa torkimise suhtes - kinnitan ja kiidan kahe käega heaks. Kuigi meie karjas on valget värvi valdavalt nö. lihasuuna ristanduted - tuleb tunnistada, et nendelgi on pealisvill pigem mõnus ning pehmema struktuuriga.

Mustu oma selleaastaste põnnidega: Ruutu ja Risti

Hind - ilus ja ümmargune või krõbe ning kandiline?

Igasugu käsitööd puudutavate teemade juures on hind see, mis paneb sageli õlgu kehitama, nina kirtsutama või lihtsalt ohkama. Eks ma ise ka ohkan vahel sellele hinnateemale mõeldes. Teeks ja kingiks päris muidu, kui kusagilt eikusagilt saaks oma kulud kaetud ning kangad ja vaba aeg sajaks taevast kaela.
Reaalsus on see, et materjalid ei ole tasuta (nendest kirjutan mõni teine päev pikemalt) - üritan lelude enda valmistamiseks kasutada kvaliteetseid kangaid ja taaskasmaterjalid jätta näiteks rõivaste valmistamiseks. Suure osa hinnast moodustab muidugi ka aeg - käsitöönokitsemine on aeganõudev ja kohati ongi aeg just see, mida kõige raskem leida. Kõiki, kellel praegu juba käsitöölelude hindu nähes imestusest suud lahti on, saan lohutada sellega, et esimese tegevusaasta tegemiste juures üritan kasutada "pehmemat" hinnapoliitikat. St. et hetkel ei kajastu lõpphinnas 100% kogu tegelase valmimiseks kulunud aeg, kaudsed materjalid, investeeringud töövahenditesse. Kuni Nööbikud asuvad teele minu enda valmistatud karpides - seni ei rakendu ka pakendi eest eraldi tasu.
Olen oma käsitöötegelaste meisterdamise teekonna alguses - ja arenemisruumi on mul veel külluses - nagu ka katsetamata töövõtteid, testimata materjale - tegelasi, kes pole veel mõtetest reaalsuseks saanud. Kõikidel rohelistel asjadel on teatavasti olemas eeldus kasvada - seega ei lase ma hetkel oma kogenematusest häirida. Alati saab paremini. Selle poole ma ka püüdlen. Iga Villanööbik on üks samm edasi. Käsitöömaailm on niivõrd lai ja mitmekesine - valiku tegemisel ei kammitse meid ka enam riigipiirid - seega jääb alati võimalus teha ost käsitööliselt, kellel on aastatepikkune nukuvalmistamise kogemus ja kelle töid vaadates minulgi suu veidi vett jookseb... Näiteks etsy.com on leht, mille valikust sellisel juhul võib leida äärmiselt mitmekesise valiku käsitöömänguasju ning ka nende valmistamiseks vajalikke lõikeid.
Hetkel ei ole Villanööbikutel oma internetipoodi, kus kõik tegelased rõõmsalt rivis seisaks ega ka vastavat müügiletti mõnes füüsiliselt eksisteerivas kaupluses. Leian, et selleks peaks olema ületatud mingi kriitiline mass, et selle korraldamiseks aega/vahendeid panustada. Praegu on kõik uute kodude otsinguil olevad Villanööbikud üleval FB lehel viitega blogisse, kus iga tegelase kohta leiab põhjalikuma info. Eks aeg näitab, kas ja millal tekib vajadus sellise vormi juurest edasi liikuda.
Kui kellelgi on väga konkreetne ostusoov - siis alati võib ka otse kontakti otsida ning oma mõtetest rääkida. Siiski peaks arvestama eritellimusel tehtud tegelaste puhul teatava ajakuluga. Päris pikale võib asi venida juhul, kui tekib vajadus kasutada kangaid või muid vidinaid, mida tellin välismaal asuvatest netipoodidest. Siis võib ainuüksi kauba kohalejõudmine kesta kuni kuu.

Rääkides Nööbikutest - jänestest, hobustest, nukkudest jne. - siis nende valmistamiseks kasutan nii enda kui ka disainerite loodud põhilõiked, mida enda maitse järgi muudan/kohendan. Iga lelu müüginurgajutu juures on ka viide, kelle põhilõikele tuginedes on mänguasi õmmeldud või kelle tööst inspireeritud, kui lõike olen ise kombineerinud. Palju kasutan Tilda lõikeid/kangaid, kuna need tegelased mulle endale väga meeldivad ning nende kangakollektsioonid on minu meelest lisaks väga heale kvaliteedile ka võrratute mustrite ning värvitoonidega.
Kes on ise nobenäpp ja ei taha valmis käsitöömänguasja osta, võib otsingumootori abiga lihtsa vaevaga leida disaineri, soetada vajalikud lõiked ning materjalid ning ise õmblustöö ette võtta. Päris ise oma väiksele põnnile kaisuka õmblemine on igati tänuväärne - nii et kui minu nõelasilmast tulnud tegelased inspireerivad kedagi sellele teele astuma, siis valmistab see mulle ainult rõõmu.