teisipäev, 4. aprill 2017

Kiirtellimustest ja Matildast


Matilda on väga asjalik tüdruk. Kuigi meil on olnud väga kiire kõigi nende lokkide kammimise, papude lõigete sobitamise ning juuksepaelte valimisega - siis sellest hoolimata on ta juba jõudnud läbi lappida kõik käsitöölaual laiutavad trükised ning lugeda esimesed peatükid raamatust "Silver Ükssilm, Felslandi hirmus mereröövel". Huviga vaatleb ta joonistatud merekaarte ning veab sõrmega järge raamatulehtede tihedas kirjas. teda vaimustavad meri, varalaekad ning rääkivad papagoid... Ma muidugi pakkusin välja, et vahetan ta kleidinööbid siniste paatidega puunööpide vastu ning õmblen talle meremehesärgi, aga nii kaugele ta piraadivaimustus siiski ei läinud.
"Ma ei pea ju ise kõike seda kandma, mis mulle raamatutest lugeda meeldib. Need on kaks eri asja. Mulle meeldisid ju need kaunid pildid ka sinu Suures terrassiraamatus, aga ma ei palu sul endale terrassi kaasa ehitada. Eksole?" Nõus. Tark tüdruk. 
"Aga võib-olla on seal paate... " unistab ta vahel sõrmega mööda merekaarti vedades - osavalt ümber maaninade ning saarenukkide põigates. "... seal minu päriskodus? Või ehk näen päris merd?"
"Ja tegelikult mulle piisaks ka pisikesest pähklikoorest pihkude vahele - sellega saab mööda lauda purjetada nagu mööda ookeani - ning avastada käänakuid või puidusüü jooni, millele keegi pole varem tähelepanu pööranud..." tõmbuvad ta unistavad sinisilmad pisut kissi...
"Võib-olla tõesti," ohkan ma uniselt. 
Magamine on meil siin hetkel täiesti teisejärguline tegevus, - ning ma olen õnnelik, kui ta vahest kerge köhatusega mind unisest mõtisklusest äratab, kui näpud miskipärast paigale tarduvad. Sest kui käed seisavad, siis kleit ju ei valmi!



Iga nukk on oma. Enda mõtte ning plaani järgi tehtud lelude osas ikka muretsen - et kas nad leiavad endale ikka kodu - ja vahel lohutan neid samas ka, et alati jääb võimalus meie juurde jääda! Sellest, et meie pere peaks minu õmmeldud mänguasjakuhjadesse mattunult oma igapäevaelu elama, ma hetkel veel õudusunenägusid ei näe. Mõned lelud mul küll kodus on, aga eks igaüks omal põhjusel.

Tellimusnukud on selles suhtes hoopis teistsuguse laenguga - nad on minuga määratud ajani ning peavad siis oma asjad pakkima ning uues kodus edasi toimetama. Nendega ei saa arendada vestlusi stiilis - "Oohh... "
"No - mis sa siin laual igavled..."
"Nohh..."
"Teeks äkki sulle mingi laheda paari pükse või uue kleidikese? Või äkki üks tiir ümber maja, et pildistada sind kusagil põõsas?"
Pigem üritame tähtajaks tellitud tegelastega dialoogi käigus välja nuputada, millised ootused nukukese uuel kodul tema suhtes võiksid olla... Mida temalt loodetakse või millega saaks kingisaajat positiivselt üllatada. Hea, kui fotode jäädvustamiseks üldse hetkekese aega leiame.

Matilda on nn. kiirtellimus -st. tema valmis saamiseks oli mul umbestäpselt nädal. Nii et alguses natuke kõhklesin... Mingit eeltööd ja ettevalmistusi mul tehtud polnud. Nuku meisterdamine konti ei murra, kuid väikeste detailide ning käsitsi õmblemise peale kulub meeletu ajaressurss - nii lühikese ajaga sedalaadi nukku ma varem teinud ei olnud. Vürtsi lisas asjaolu, et Matilda oli mõeldud sünnipäevakingiks tüdrukule, kes sündinud samal päeval minu vanema lapsega - seega jäid nuku valmimise aega ka meie pere sünnipäevaettevalmistused. Väljakutse missugune! Ja vahel ma armastan väljakutseid! No igaks kümneks juhuks oli tagataskus ka lubadus, et kui tõesti kohe mitte kuidagi ei jõua, võib valmimine ka veidi hilisemaks jääda...

Kiirtellimusel on omad eelised ja puudused. Kui ma saan kuu aega nuku kallal töötada, siis jõuan rahulikult teha ja ümber teha mitmeid asju - saan võtta riske ja proovida uusi asju. Valmistada ja praakida välja rõivadetaile. Lühike tööaeg seda ei võimalda. Vaid väikesed väga kaalutletud riskid ning valdavalt kindla peale minek. Samas on töö mul 24/7 nö. laual ja ette planeeritud - st et enne ööunne ei saa, kui olen teatud tööetapiga lõpuni jõudnud - see distsiplineerib. Analoogseid väljakutseid aga paraku hea meelega väga tihti ette ei võta, kuna lisaks eelpoolloetletule on selle võrrandi suurim muutuja meie pisipõnnid - minu põhitööandjad on praegu ikkagi nemad. Ja kui bossid on kehvas tujus või vähe tõbised, siis töö juures vardaid ei klõbistata!!!

Matilda - Matilda...
ta on kolmas MonPetitFerer'i nukumeistri Megan McGinnise lõigete alusel valminud nukuke minu töölaualt... Sooviks ja unistuseks oli heledad pikad juuksed wendsleydale lamba lokikestest ning rõivastuses midagi sinist - satside ning pitsidega.
Seega alustasin juustest, mille juurde sai välja valitud heledaim praegu olemasolev nahatoon kangavalikust - "light parfait" Kona puuvillane nukukangas. Kuigi samuti 100% puuvillane, on see kangas palju jäigem, lihtsamini hargnev, villaga täitmisel pisut ebamugavam ning õhem/läbipaistvam varem kasutatud Tilda nukukangast - samas aga on lõpptulemus kuidagi viimistletum ning korrektsem. Hele nahatoon ning naturaalsed lambavillalokid ei ole kombinatsioon, mida julgeksin soovitada väikesele lapsele - pigem on see siiski pisut suuremate tegijate mängumaa! Ja kingisaaja on kahtlemata rüblikueast ammu väljas. Nii et jääb üle vaid ohata, et oleks mul vaid olnud sobivat suri-alpaka lokki - siis oleks hea meelega ka seda õrna kuid kaunist juuksematerjali testinud!
Pestud wendlsleydale lokid said sorteeritud, läbi kammitud, lõnga külge õmmeldud, siis taas läbi kammitud ning lõpuks heegeldatud parukaks DollyMo naturaalset blondi tooni nukujuukselõngaga - tulevikus tahan kindlasti sedalaadi lokilise paruka tegemisel testida õmblemise teel heegeldatud parukamütsikesele lokkide kinnitamist!
Matilda käekesed on keha külge õmmeldud kangavoldiga - jalad on nööbitud nagu ka paljudel teistel Nööbikutel. Sedalaadi käte keha külge ühendamise viis võimaldab neil minu hinnangul vabamalt liikuda ning lihtsamalt riietada - samas aga ei saa käeasendeid fikseerida. Nööbitud puusaliigesed võimaldavad muretult nukku istuma seada ning kannatliku sättimisega on võimalik teda ka hetkeks seisma keelitada!
Näo tikkimiseks valisin pisut tumedama roheka alatooniga meresinise tikkimislõnga... Silmad õnnestusid minu suureks kergenduseks esimesel katsel nii nagu soovisin ning väga palju harutamist nendega õnneks ei olnud! Nina ning suuga on asjad lihtsamad. Ja kui juba nukukesel on suu peas ning silmad olemas, siis saab ta ise juba targutada ning valikutes kaas rääkida.
Nukkude aluspesu on minu meelest ääretult lahe detail - no just oma miniatuursete mõõtmete tõttu. Seekord sai trikina kasutatud öko-trikookangast, millel kerratõmbunud siilikesed pikutavad sinakal taustal. Selline väike vimpka, mis esmapilgul kuidagi silma ei torka.
Kleidi materjaliks valisime Tilda helesinise mustriga kanga ning vooder sai õrnast valgest öko-batistist. Satside ning pitsidega madistasime siin Matildaga ühe terve õhtu - enne kui jõudsime rahuldava tulemuseni.
Matilda saapakeste üle olen eriti õnnelik. Nii tillukesele jalale on keeruline lõikeid kohandada ja õmmeldud saapakesi teha - sest need on lihtsalt nii miniatuursed. Ometi on see detail ainus, mille valmistamisel võtsin Matilda puhul kaalutletud riski - et kui poole päevaga saab selgeks, et see lõige ei tööta, siis jõuan veel heegeldatud jalatsid meisterdada. Aga läks õnneks! Kasutatud tähekestega Tilda puuvillane kangas on üks mu lemmik! Tallutatud on saapakesed Sarapiku talu vildikoja villase vildiga ning külgedelt kinnitatavad takjakinnistega. 
Kampsikuga läks asi pisut kiireks - nii et selle sain Matildale kaasa pakitud vahetult enne ärasõitu. Lõngaks valisin siidise alpaka-siidi segulõnga erinevates toonides. Vürtsitatud väikeste tikandite ning kolme lillelise nööbiga!
Ja valmis!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar