Villanööbikute villane lõng!!!

Juhuuuuuu!
Villanööbikutel on nüüd oma villane lõng!

Kaua plaanitud kaunikene. :)
Kes veel ei tea, siis tegelikult olen ma usin kuduja-vardaklõbistaja tüüp. Kuigi mulle meeldib ka õmmelda. Nukkude meisterdamise juures paelub mind suurest just asjaolu, et ma saan teha seda kõike - õmmelda-kududa-heegeldada-tikkida - et nad lõpuks valmis ja riidesse saaksid. Ja on äärmiselt lahe, kui saad päevaga kududa kampsiku - mis siis, et miniatuurses mõõdus.
Aga lõngast rääkides pean ma ennekõike siiski tänama Sirelite pere, kes Pilvelammaste väikeses ettevõtmises lelude tarbeks meie lammaste pestud villast kohevat villaloori kraasivad. See on siis see täidis, mis käib lelude sisse.
Hiiu Villa Vaemla villavabriku kohta olen senini ainult kuulnud, et seal on väga pikad ketrusjärjekorrad ning kõik ei saa jutulegi. Leena soovitusel võtsin suve alguses südame rindu ja helistasin naabersaare ketruskuningatele. Vastuvõtt oli soe ja sõbralik - enne kui arugi jõudsin saada hakkas pihta olemasolevate villavarude sorteerimine, leotamine, pesemine, kuivatamine, noppimine, kokku ja lahti pakkimine. Ühe sõnaga: pea kuu aega oli mul villa leos, pesus, kuivamas ja noppimisel. Tõsine villas püherdamine!

Eeltöös, et lõng ketrusvabrikusse saatmise valmis jõuda, ei ole tegelikult midagi eriti romantilist, kokkuvõttes on see kodustes tingimustes üsna tõsine kätte- ja ettevõtmine. Khmm... mis ei lõhna ka alati eriti meeldivalt - siinkohal kaastunne lähedastele, kes pidid selle kõik välja kannatama. Paraku pean nentima, et minu suureks rõõmuks sain väga tihti villakut sorteerides ning noppides seal ääres õndsalt ohata  - mmmmmmmmmmmmmmmmmmmmilline vill!!! Kuna kokkuvõttes käis  mu näppude vahelt läbi ca 40-50kg erineva kvaliteediga villa, siis ma olen oluliselt targem villa osas. Umbes sada korda tabasin ennast mõttelt, et oleme selle lambakarja valikul sattunud õigele teele. (Meil on siiani olnud karjas puhas rootsi peenvillane jäär - uttede põhikari koosneb peenvillalamba ristanditest, sekka ka 3 lihatõugude ristandit.)

Kogu pesemise - sorteerimise jooksul olin ka natuke murelik, sest puhtavereliste finullide vill on Hiiu Villa ajaloolise ketrusvabriku jaoks liiga kerge ning peenekoeline - seda nad puhtal kujul vastu ei võta, kui siis ainult jämedamakoelise villaga kahasse. Mõned mustad villakud tundusid aga mulle sorteerimisel näppude vahel juba väga peenvillasena... Valitses väike teadmatus, kas ketrusmasinad sellega hakkama saavad. Teine murelaps oli valge vill - nimelt tundus, et seda ei jagu ketrusvabriku miinimumkoguse jaoks piisavalt, sest valget villa kulub mul päris palju ka mänguasjade täitmiseks. Mingi päev aga kraapisin lagedale halli villa utt Ahvenalt - tema oli üks esimesest neljast ostetud lambast, elukaaslase kalaõnne lammas - praeguseks kahjuks karjast välja läinud, kuid jätnud meile ilusad kiire villakasvuga järglased.

Olin seda villa hoidnud millegi erilise jaoks... No ja nüüd tundus, et sellest kogusest piisab täpselt lisandiks valgele villale. Kuna mulle väga naturaalsetes hallides toonides lõngad meeldivad, siis tundus, et kokku miksituna võiks tulla kompott minu maitsele - sulnilt õrnhall.
Eile lõngu esimest korda silmitsedes ei pidanud pettuma!
Must lõng on üsnapäris mustjas (minu rõõmuks ilma pruunika varjundita), pehme. Uduhall on tõsine uduhall! Ketrusvabriku omanikki tunnistas, et see on väga huvitava ning ilusa tooniga välja tulnud - oluliselt heledam, kui Hiiu Villa tavapärane hall lõng.
Nii et lõpp hea - kõik hea!
Ise olen väga rahul!

Kes sellest meie pere väiksest lõngaloost oma osa tahaks saada - siis müün seda samuti hea meelega. Jämeduselt sobib hästi soki-kindalõngaks - kaalu ja meetrite suhte mõõdan tokkidesse kerimisel üle. Kui vähegi aega leian, siis ketrushooaja alguses korrutan mingi koguse lõngast vokil veidi jämedamaks kampsunilõngaks.
Hetkel on lõngavirnad veel nii ketrussoojad, et pole jõudnud nendega suurt midagi ette võtta.
Juba täna saab osta lõnga vihtides, lähiajal aga kindlasti lisaks ka tokkidesse kerituna(50g, 100g ja terve viht).
Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis on nii Villanööbikud kui ka nende lõng väljas 10. septembril toimuval Tartu Maarjalaadal!!!
Kuna mind ennast huvitab alati asjade saamislugu ning värske lambakasvatajana olen järgemööda ära proovinud teadmata hulga erinevaid villapesumooduseid - siis lisan lõppu ka kirjelduse selle kohta, kuidas ma hetke seisuga oma villa kraasimiseks või ketramiseks ette valmistan.

1. Villakute sorteerimine, suurema mustuse väljasaputamine ning väga kehva kvaliteediga villa kõrvaldamine - kui vähegi mahti, siis teen seda kohe pärast villa pügamist. Pügamisteenust on viimased aastad pakkunud meile Jardiines OÜ. (Olen küll ise ka pügaja koolituse läbinud - seal sain nii targaks, et kõige targem on ikkagi töö proffidele jätta, kui seljalihased just rauast pole ning soovid saada kätte kvaliteetselt pügatud villa.)
2. Villakud seisavad meil kuivas kõrvalhoones kilekottidesse pakituna - markeeritud siis pügamiskuupäeva, villaku tooni/kvaliteedi ja/või ka lamba nimega. 
3. Kui vill läheb ketrusse või kraasimisse, siirdub see edasi villaku või tooni kaupa leotamisse. Likku panen villa puhtasse lisanditeta sooja kaevuvette (soovitavalt nii palavasse, et kätt saab ikka veel sees hoida). Pärast ööpäevast leotust nõrutan villa sõrestik-kastis.
4. Leotatud-nõrutatud villa tõstan väikeste portsionite kaupa pesukottidesse ning loputan nende sees villa läbi kahe soojavevanni. Surun kuivaks ja lasen liigse vee välja nõrguda.
5. Pesen villa Orto Villa- ja siidišampooniga masinas villapesuprogrammiga (korraga mahub masinasse ca. 0,5 - 1 villak - teiste pesuprogrammidega katsetamine viib üldjuhul selleni, et masinas on villakujagu vildipalle).
Kes tahab oma villa pesta Fairy, Säästumarketi kõige odavama nõudepesuvahendi vms.  ning väidab, et ta ei märka villa juures mingit erinevust - siis laske käia. Minu meelest on erinevus väga suur - vill muutub hulga maad rabedamaks ja takusemaks. 
*Käsiketruseks mineva villa puhul olen kasutanud ka Eastconi villase pesuvahendit, mis jätab lanoliini villa sisse ilusti alles - paraku on aga suur kogus lanoliini kraasimis- ja ketrusmasinate hooldajatele paras peavalu.
6. Pärast pesu nopin villa lahti ja laotan kuivama - need villasalgud, mis tunduvad veel määrdunud, lähevad uuesti pesukottidesse ning järgmise villakogusega pessu.
7. Suvised villakud on tihti piisavalt puhtad, et pärast kuivamist saab neid edasi töödelda - talvised villakud lähevad veel läbinoppimisse, et heinasodi välja puistata.

Villaku puhtamalt kättesaamine on igal juhul oluline, kui soovid villast midagi enamat, kui lihtsalt lõkkematerjal. Mul on hetkel pooleli noppimisega üks väljaspoolt minu lauale jõudnud pestud lihalamba villak, mille puhul võin nentida, et sellise villaga lammastel ma paraku ilmselt viskaks ka villa lihtsalt tulle. Kuna tean ka tausta, siis seda villa seljas kandnud lammas jalutab looduslikul karjamaal (ohtralt kadakaokkaid, kuuseokkaid ning igas mõõdus ning liiki takjaid), ööseti krõmpsutab see lambake aastaringi heina laudas boksipoole kaldu ehitatud söötmest  (ohtralt heina villakus, üle kogu villaku) ning kasukas pügatakse tal seljast maha vaid kord aastas (pikema villakiu otsad on nii sõnnikused, et nende puhtakspesemine on peaaegu võimatu missioon). 10-pealise põhikarja sellise  villa puhtaksnoppimise jaoks peaks olema kaamelikannatus või ööpäeva pikkus vähemalt 48 tundi. Igal juhul ei vääriks ajakulu minu silmis küünlaid.
NB! Puhtam villak = vähem tööd. Puhtama villaku saad lambalt, kui
- suudad hoida karjamaa takjatevaba (hooldusniit!), looduslikel karjamaadel tekitab probleemi lisaks ka kadastike ja kuuskede olemasolu. Kõige hullemad on aga siiski takjad!
- seespidamisel ei kasuta traditsioonilis pidamisboksi poole kaldu söötmeid, kust hein lammastele söötmise ajal otse selga pudiseb - praktika näitab, et vertikaalsest söötmest saab lammas samuti heina ilusti kätte. Probleemi lahendavad ka villamantlid, mis villaku puhtuse säilitamiseks villaku peale tõmmatakse - nende puhul aga ei tohi unustada, et neid on villa kasvamisel vaja järele anda. 
- kaks korda aastas lambaid pügades saad kindlasti puhtama villaku, kui 1 kord aastas pügades.

Paraku tuleb leppida ka asjaoluga, et mõni lammas lihtsalt on suurem räpik kui teine - püherdab pidevalt mullas ning laseb talledel oma seljas trampida.