Enamus minu laste põlvkonnast kasvab erinevalt minust endast üles kohustuslike jalgrattakiivrite, turvanõuete ja hoolsa vanemliku järelvalve all. Rohkem teadvustatud ohte, rohkem piiranguid. Targad teadurid kinnitavad et mittemiski siin ilmas ei suuda asendada lapse arengus mängu. Algselt ja ürgselt on lapsed loodud maailma avastama just läbi mängu, mida ei kontrolli vanemad. Nende endi loodud ja läbielatava mängu. See on see, mis arendab nende oskusi, toidab kujutlusvõimet ning emotsionaalset külge. See on see, mis aitab lapsel tulevikus leida sõpru, lahendada probleeme, vabalt suhelda ning üle saada oma hirmudest. Ma ei arva muidugi, et lapsed peaks päevaks vanemate silma alt ära metsa saatma maailma avastama. Ega minagi kõigi laste mängudega kaasa lähe - ikka kipub sinna tulema juurde keelde-käske-piiranguid. Lisaks vanemate poolt oluliselt kontrollitumale elukeskkonnale trügivad aina enam esile "mitte niiväga teretulnud mängud". Arvutimäng kindlasti parandab reaktsioonikiirust ja telekast tuleb ehk ka mingi hariv infokübe ning telefoniga saad kogu maailmaga kontaktis olla 24/7 - aga mil määral need arendavad kujutlusvõimet, sotsiaalseid oskusi ja olukordade lahendamise võimet? Eeemmm... ilmselt mittejusteriti.
Tegelikult saadab ju mäng meid läbi elu. Ma ei leia, et täiskasvanud peaks häbenema seda, kui nad tahavad endale nukku osta. See on nagu kontakt iseenda ja oma lapsepõlvega. Pisike äramaa sinu kodusel sohval. Võib-olla igatsed sa kedagi, kellele mõnel õhtul patse punuda... või papusid heegeldada. Miks ka mitte sedapidi lõõgastuda?
Mulle paratamatult meenub ühe targa mehe ütlus selle kohta, miks talle ta juhtiv ja küllaltki paljunõudev töö meeldis - sest selles oli mängu ilu! On neid, kes oskavad seda nautida sõltumata vanusest.
Kuidagi ma tahtsin aga jõuda selleni, miks mul on ühes toanurgas õmbluslaud ning õmblusmasinal istub paar natuke isevärki tekstiilnukku. Ehk siis natuke tagamaadest ning enda mälestustest, mis on otseselt seotud sellega, miks ma üldse teen seda, mida ma praegu teen.
Pärast poja sündi ma niiväga sellele ei mõelnud - aga tütre emana on mu enda lapsepõlv kuidagi üha enam minuga. Mõtlen palju oma mängudele ja mänguasjadele ajast, mida ma veel mäletada suudan. Tänu minu isale on meil ka arvestatav hulk lapsepõlvefotosid mängudest ja niisama toredatest päevadest - sest isa oli väikest viisi harrastusfotograaf. Vastukaaluks näiteks eakaaslastele, kelle ainsad lapsepõlveülesvõtted piirdusid tihti sätitud nääripiltide või muude perekondlike sündmustega paar korda aastas.
Väikesed lapsed on väga vahetud. Meie väiksel tibul on juba olemas veidi vanemaks eaks minu poolt ostetud nukk, mille valisin, kui kõige ilusama nuku, mida ma hetkel leida suutsin. Samas pean ma tunnistama, et selle nuku vastu on pisipiiga huvi olnud üürike. Kuigi ta tõepoolest on karbist välja võttes kaunis ja kvaliteetne. Käega katsudes siidise viimistlusega plastikust, millel on plastiku raskus. Samas võrdluseks on mu enda valmistatud pehmed lelud - kui mistahes õmmeldaval mänguasjal saab olema juba äratuntav keha ning aimatavad näojooned - on see kohe näppamiseks ning kallistamiseks 100% populaarne. Minu üllatuseks isegi mu poiss, kes praegu vanuselt pool neli - on hakkanud vahel magama kaisuloomaga ning embab kirgliselt Stellat, kes minu ajanappuse tõttu ikka veel aluspesus õmblusmasinal kükitab ning omale korralikke riideid pole selga saanud... See on minu jaoks olnud märk, et teen midagi õiget... et kanga ja villa pehmus ja soojus on see, mille omadused ületavad ka tänapäeval mõnes mõttes "tunnustatud saksa kvaliteedi".
Viimase teemaga oskan paralleele tuua ka oma lapsepõlvest. Nimelt sain ma ükskord kingiks endale nö. "saksa nuku", millel oli selline pehmemast plastikust pea ja lühikesed lokkis pruunikad juuksed. Beebinukk - isegi mingi plaat käis tal seljapealt luugist sisse ja laulis mingeid laule võõrastes keeltes. Selle nukuga ma mängisin ikkagi suhteliselt tihti, sest ta oli väga ilusa näoga ning talle oli võimalik päris lapseriideid selga toppida. Ta nimi oli Sonni.
Siis oli mul veel üks suur vene-aegne poenukk, mida ma isaga koos mänguasjade kauplust külastades endale vaikselt pikki minuteid riiuli ees seistes ja anuva pilguga välja lunisin. See nukk oli karbis nii ilus. Ja alguses oli see minu ja isa saladus, millest emale ei tohtinudki rääkida - nukk oli vaikselt oma karbi sees lilla-mustatäpilises kleidis mu voodi all peidus - kui kedagi polnud silmapiiril, siis ma teda õigevähe piilusin. Paraku ei olnud temast toredat mänguseltsilist - juuksed pulstusid, nägu määrdus kiiresti ja seda ei saanud seebise vatitupsuga puhtaks nagu teistel nukkudel. No mittemängitav kolakas sai sellest toredast poeletinukust.
Ning siis Siiri. Siiri tegelikult oli alguses mu kõige vanema õe nukk - pehme puuvillasest kangast keha ja plastikust pea ning pikkade juustega. Ma ei teagi, mis ta nimi võis olla, sest meil on õega arvestatav 10a. vanusevahet. Miski äparduse tõttu oli ta minu ajaks igatahes oma originaalpea kaotanud ning vanaema oli saamatute pikkade pistete ning 10-numbrise niidiga õmmelnud talle otsa mingi suvalise kõva plastikpea, millel olid kinni-lahti käivad jäikade ripsmetega silmad, ära kaksatud ninaots ning umbes 10% algsest allesjäänud heledaid lühikesi lokkis juukseid. Pea vänderdas kohmaka õmblemise tagajärjel keha küljes nii nagu juhtus. Keha täiteks olev vatt turritas ära kulunud tallaõmbluste vahelt välja - nagu taldade tugevduseks oleva papitükidki. Aga see oli mu kõige armsam beebimängunukk, kelle ma ka vahel voodisse kaissu võtsin. Endale kinnitasin, et beebid ei oskagi pead veel hoida, selle pärast see keha küljes vänderdabki ning imikutel ei olegi palju juukseid peas. Riideidki katsusin talle ise õmmelda, sest sellise väikese kasvu tarbeks imikute omad ei sobinud. Aga siiani meenub see väike armetu nukuke mulle, kui kõige toredamini mängitav nukk. Ja ma oleksin õnnelik, kui suudaksin omatehtud kaisukate ning nukkudega pakkuda mõnelegi lapsele sarnast emotsiooni. Ise hinges ikka loodan, et need lapsed näevad tekstiilnukus ka siis veel toredat mängukaaslast, kui ta on juba täiesti ära mängitud ning natuke narmendav. Või mõtlevad talle heldimusega ise kunagi lapsevanemaks saades.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar