The Red's

Niisiis kaks punapead.
Mul õde ütles ilusti, et nendel kahel kratil on juba sellised  näod peas, et kui nad karbist lahti lasta, siis nad kihutavad kohe oma krattusi tegema.

Aga eks ta ole...natuke nagu väikest Myyd mõttes kandes nad mõlemad said valmis õmmeldud.... ja eks seda neil mõlemal on näost ka natuke näha...

Tegelikult on küll selle duo algatajaks hoopis Punepea Meeri, keda üks hää sõber oma lapsele pildi järgi kingiks soovis. Reaalsuses aga juhtus nukk ikka üle arvatud suuruse tulema - oma pikkuse poolest sai ta isegi nii arvestatavate mõõtmetega, et  karbi valmistamisest talle ma loobusin... no need koivikud said ikka üüüüüüüratult pikad.... Ja siis saigi kokku lepitud, et teen põnnile kingiks selle Punapea Meeri asemel kedagi oma tütre Printsess Merida sarnast...

Printsess Merida tegin Maibsule juba jupp aega tagasi - minu esimene nukukatsetus üle pika aja. Tema puhul ei jäänud ma eriti rahul selle nõrga kaela sündroomiga, mis esineb ka Lotte multika kangelastel, keda Eesti turul müüb Mosaic kaubamärk.

Igatatahes lõpptulemusena valmisid Kribu/Krabu tegelane ja Maasika Mari, kes mõlemad said uue ja innovaatiliselt nõelvilditud kaela ning laheda punase juuksepahmaka.

Kribu/Krabu läks kingikotti ning Maasika Mari jäi ootama oma päriskodu. Selle otsinguil rändas ta ringi mööda erinevaid laatasid ning viibis põgusalt ka Saarte Sahvri poeletil... Sellest hoolimata lõppes tema lugu õnnelikult - sai ta endale veel juurde endasarnase seltsilise ning rändas pühade eel jõuluvana kingikotti.

Mõlemad said siuksed kratid plikad. Ehk seetõttu, et originaalis on need ühele lahedale kratile plikale meisterdatud, kellel tulesäde on juba nime poolest sündimisest kaasa antud...
Kuigi väliselt sarnasevõitu, on mõlemal punapäisel plikal omad eripärad.

Loodetavasti valmistab rõõmu nende avastamine!

Mõlemad kratid on õmmeldud Tilda puuvillasest nukukangast, täidetud pestud-kraasitud lambavillaga, näod on tikitud puuvillase tikkimisniidiga ning joonistatud veekindla kangavärviga. Juuksed on kinnitatud heegeldatud paruka külge - kasutatud sünteetilist efektlõnga. Mõlema nuku õlaliigesed on nööbitud - käsi saab ette-taha liigutada. Jalad on keha külge õmmelda moel, mis võimaldab neid ette-taha liigutada kuid nende asendit ei saa fikseerida.
Kribu/Krabu kannab seljas trikotaažist selja tagant luku/nööbiga kinnitatavat kleidikest ning puuvillasest lõngast kootud jakikest.
Maasika Maril on seljalt trukiga kinnitatav puuvillasest kangast pluusike ning mitmesatsiline linasest/sünteetilisest kleidikangast seelik.
Mõlemal plikal on jalas pitsist aluspüksikud ning Sarapiku talu vildijääkidest villased saapakesed.

Mummu ja Robin

Avastasin endale üllatuseks, et viimasel ajal on blogis olnud igasugu muud juttu, aga peategelased (väiksed tekstiilist lelud) on jäänud pisut kõrvale.Katsun selle vea siinkohal siis parandada. Ja rääkida loo Mummust ning Robinist. 
Robin ja Mummu on mõlemad valminud MonPetitFerer'i nukumeistri Megan McGinnise lõigete järgi. Poliitilise korrektsuse huvides märgin ka ära, et olen teinud algsesse lõikesse mõlema nuku puhul rea muudatusi - kuigi mulle väga meeldib nende lõigete autori detailide käsitlus. Lelud on mõnes mõttes väga sarnased... Teisalt jälle puha erinevad.

Igal käsitöölisel on oma moodus asju teha... ja minul pahatihti läheb nii, et kui ma ühte nukku tegema hakkan, siis tegelikult alustan mitmega. Ei teagi - seltsis segasem. Aga kui alustatud on kaks, siis esimese valmimisel on kohe koht, kust teisega jätkata - ei teki surnud punkti vahepeal.

Tegelikult hakkasin ma tegema Mummut, aga juhtus nii, et sealt kõrvalt võrsus kohe hägus idee ka ühest hallisilmsest poisist... 

Robin on kahtlemata poisilik poiss.

 Esimese asjana sai talle valmistatud kootud komplekt meie oma talu lammaste lõngast. Aga kuna suvised ilmad võimaldasid veel isegi paljalt murul lipata, siis lisandus sellele ka dressipükste ning särgiga sportlikum ja suvisem ülikond.

Robin küll kirtsutas natuke nina, kui talle vildist kikilipsu särgi külge õmblesin, aga kui su pea on täis muid tähtsaid küsimusi, pole eriti aega selliste pisiasjade üle kembelda. 

Näiteks tol hetkel oli tal käsil arutelu selle üle, kas pilvedel on ka rattad, kui nad taevalael sõidavad ja kui on ,siis kas need rattad on neil nagu rohkem taeva poole, sest siit maapinnalt nad väga välja ei paista... ja kui on nii, et kas siis pilved sõidavad murul pikutaja poolt vaadatuna peapeale pööratuna... sest Robin vandus, et ta nägi ühel pilvetupsul väikest ratast vilkumas, kui see suvises taevas mööda kihutas...

Pisikesed poisid nagu Robin on ikka omamoodi tegelased... Ega neil filosoofilisteks aruteludeks väga pikalt mahti ei ole. Enne kui jõuad pead pöörata, on nad juba murult püsti krapsanud ja asunud tegutsema. Olgu selleks ettevõtmiseks parasjagu siis autoralli mööda muru või jalgrattaremonditöökoja avamine otse muruplatsi serval. Võid ju korrutada, et näppe keti ja hammasratta vahele ei ole soovitav panna või sadulal püsti seismisel ei ole ratta remontimisega mingit pistmist, aga see on nagu üritada selgitada lauajalale, et ta kaks sammu paremale astuks. Parktikuna tuleb aga tõdeda, et sellistele hallisilmsetele poistele andestatakse kergemini ulakused ning sõnakuulmatus.

Sest nad on ju poisid! Kuidas ilma lõhki kukutud põlvede ning valutava emasüdameta saakski ühest sellisest mees kasvada? Ja paratamatult pead sa oma ulakaid kratte jumaldama, kui nad sulle oma vesihallide silmadega siiralt otsa vaatavad! Sest ega see pole ju ometigi nende süü, kui murul aelates on püksid rohelised või rattal turnides uued rõivad ketiõliga kogemata kokku saanud...

Ja Robin on poiss... mis sa ikka selle peale oskad kosta.

Ükskord augustis juhtus nii, et (veel) kiilakas Robin lunis ennast kaasa ühepäevasele Hiiumaa-lõngareisile. Igatahes oli kogu sellest reisist nii palju kasu, et tema nukujuukselõngast (Dolly Mo Brushable Wool) parukas sai selle sõiduga lõpuks samahästi kui valmis. Ja muidugi nõuti endale Hiiumaalt toodud lõngast kohe ka peenemaid talviseid karupükse ja vammuseid ja sokke ja kindaid ja ... 

Kiituseks tuleb öelda, et kogu sõidu pidas Robin ilusti vastu, ei läinud tal meresõidust süda pahaks ja jonnimiseks polnud aega. Need nõutud karupüksid ja villane vammus said igatahes tehtud nagu soovitud - puidust nööpidega ja puha. Karupükste sääreotsad väheke kirjatud. Vestil on heledama lõngaga sisse kootud taskud ning kandid ääres. 

Mummu on vastukaaluks tüdruk, mis tüdruk. Temast oli mul alguses kohe silme ees pilt kui sinisilmsest maasikablondist plikast. Ehk seetõttu, et Brita paruka valmistamisest oli mul veel üle paras ports maasikablondi Dolly Mo Brushable Mohair nukujuukselõnga, mis karbi põhjas kibeles. Igal juhul on Mammu tüdruk, kes on tehtud suhkrust ning jahust... ja maasikavahust. :) Ta veedaks heameelega kogu oma vaba aja jäätisekohvikus pehmejätist limpsides. Teda see murul aelamine väga ei köida - no või siis ainult mõne peenema pikniku raames, kui värskele rohule laotatakse lina ning võetakse välja punutud piknikukorvikesed koos hea-paremaga... Või noh - kui on vaja võtta mõni ekstreemsem foto tema peenemast satsilisest kleidist - siis on ta igatahes valmis ronima kasvõi puu otsa, ilmutamata vähimatki märki kõrgusekartusest või tütarlapselikust tagasihoidlikusest. Eks ikka toreduse pärast!

Hiiumaale Mummu erinevalt Robinist kaasa ei kippunud, sest muuhulgas oli meil ka kavas jalgsimatk Sääretirbi otsa... ja sellist jalgsi vantsimist tema väikesed jalakesed ning stiilsed kootud papud küll ju vastu ei peaks... 

Muidugi unustasin ma talle ka pooljuhuslikult mainida, et ta ei peaks seda kõike ju jala läbima. Aga lisaks heidutas teda juba ette ka mõte pikast meresõidust ning võimalusest, et ta kleidike autos istudes kortsub - seega jätsime ta koju Stella valvsa pilgu alla maasikavahu ning jäätisega pidžaamapidu pidama. 

Selliste ürituste tarbeks on Mummul täiesti omaette batistist õmmeldud pitsiline öösärk, mida ta rõõmsal meelel ka aluskeleidina kannab, sest sellist pehmet ja pitsilist riietuseset ei raatsigi vahel hommikul ärgates seljast võtta... Ja muidugi teeb see roosakates toonides päevakleidikese mõnusalt kaharaks.

Sellised need kaks tegelast siis on. Ei saa küll kinnitada, kas need kaks on õde-venda või lihtsalt sõbrad, kes kord koos pikniku pidasid - igal juhul on nad kõrvuti loodud ja nende lood omavahel seotud.

Aga tehnilisemat laadi näitajatest nüüd:
Mõlemad lelud on 100% puuvillasest Tilda nukukangast. Mõlemad on täidetud meie oma talu lammaste pestud ja kraasitud villaga. Nukkude juusteks on kasutatud DollyMo sertifitseeritud nukujuukselõnga - Robinil veidi koredamat aga tihedamat ilmet andvat DollyMo Brushable Wool'i ja Mummul pehmemat Dolly Mo Brushable Mohair'i. Mõlemal joonistuvad välja põlved-küünarnukid ning väike pepu. Jalad on neil keha külge ühendatud nööpidega, mis võimaldab neid puusast liigutada ning asendit fikseerida, käed on keha külge õmmeldud moel, mis võimaldab neid küll õlast liigutada, kuid asendit ei saa fikseerida. Näo tikkimiseks kasutasin puuvillaseid tikkimisniite ning kerge õhetuse annab põskedele naturaalne mesilasvahakriit. 
Mõlemat nukku saab (lahti)riietada. Rõivad on pestavad analoogselt tavarõivastele - villased esemed vajavad õrna käsipesu villase pesemise vahendiga.
Riietest täpsemalt:
Mummu kannab satsiga kaharat Tilda puuvillasest kangast keliti, mis kaunistatud lipsu ja kahe ilunööbiga. Kleit on seljalt trukkidega kinnitatav. Kleidi vooder ning äärispits on batistist, mis pärineb The Pure India ökokangaste valikust. Samast puuvillabatistist on õmmeldud ka Mummu öösärk/aluskleit, mida kaunistavad puuvillapitsid. See kleidike on samuti seljalt kahe trukiga kinnitatav.  Mummu kannab rõivaste all valgeid pitsiga ääristatud puuvillasest taaskasutustrikotaažist aluspüksikuid, 
Jalas on Mummul luksuslikust siidi-alpaka segulõngast vardaga 1.5mm kootud nääbiga kinnitatavad papud, mida saab jalast võtta ka nööpi avamata. Samast lõngast on kootud ka Mummu pitsilise mustriga õlasall.
Robin kannab õhukesest taaskasutustrikotaažist väikese taskuga dressipükse ja seljalt trukiga suletavat kolmveerandvarrukatega pluus, kus lisaks puuvillasele taaskasutustrikotaazile on kasutatud ka puuvillabatisti. Särgil on kaunistuseks väike vildist lipsuke. Samast puuvillasest taaskasutustrikotaažist on ka Robini kaelussall ning initsiaaliga mütsike. Rõivaste all kannab Robin triibulisest taaskasutuskangast kummivärvliga boksereid.
Lisaks on Robinil meie oma lammaste villast Hiiu Villa ketrusvabrikus valmistatud lõngast maavillane komplekt, mis koosneb uduhallidest kirjatud traksipükstest ja mustjast vestist. Traksipüksid ning vest on kinnitatavad puidust nööpidega - vest on ääristatud uduhallist lõngast nöörkandiga ja sellel on sama tooni sisse kootud taskud.
Jalas on Robinil Sarapiku talu vildikoja materjalist rohelised tumepruuni tallaga saapakesed.

Laada ja lõngamuljed

Villanööbikud on nüüd kolistanud (suuresti tänu mu õele) ka üksjagu mööda erinevaid sügisesi laatasid. Kokkuvõtteks võiks öelda, et kuigi kõik külastatud laadad on olnud meie koduse Eestimaa erinevates paigus - siis igal pool on inimesed ning vastuvõtt olnud täiesti erinevad... Laias laastus ja kokkuvõttes on kõige minevamaks kraamiks osutunud Villanööbikute lõng. Kuna loodus ja ka inimesed valmistuvad talveks - siis see on ilmselt ka mõistetav. Samas tekstiilmänguasjade vastu on olnud suur huvi ja kiitjaid ning silmaga silitajaid leidus samuti ohtralt.

Lõnga osas on kiidetud peamiselt selle pehmust ning kauneid toone. Kinnitust on leidnud ka asjaolu, et meie must lõng on ikka päris tõsiselt looduslikult must - ilma päikesepleekinud pruuni varjundita.Ja seda tõepoolest ei ole värvitud. Kauni mustja tooni eest pean tänama oma utte Mustut ja tema musti järglasi, kelle vill ei pleegi pruuniks vaid pigem hallikamaks. Ja lõnga sisse sai just suur kogus talvist villa, millel pleekimine sisuliselt puudub - nii et see on päris must. Tartu Maarjalaadal ja Võhmas toimunud väiksemal laadal läks müügiks pea kogu kaasas olnud lõngavaru. See annab julgust ja soovi ka tulevikus lõngapesumaraton ja Vaemla villavabriku külastamine ette võtta, et saaks õdusalt sooja ja pehmet maavillast lõnga erinevates toonides. Hetkel on mul juba pesemisootel väiksem ports koorekohvi pruuni villa - loodan järgmisest pügamisest ketruse tarbeks vajaliku koguse kokku saada. See on taaskord toon, mida juba ette põnevusega ootan.

Aga neile, kes laadal ei käinud või kellele soetatud kogusest väheseks jäi - siis hetkel mul veel müügiks lõnga jagub. Hinnaks siis 35.- EUR/ kg.

Vastavalt soovile saab osta seda vihis (vihid on erineva kaaluga - kaaludes ligikaudu 200g/tk) või tokkidesse kerituna. Lõnga kerin ise kasutades kunagise naabripapa tehtud keripuud ning ühe toreda eesti meistri valmistatud täispuidust kerijat. Tokid jooksevad ilusti nii seest kui väljast. Üritan omalt poolt tagada, et tokis ei oleks sõlmekohti ja lõnga jätkamisi.

Lisaks vihi kaupa keritud tokkidele saab soovi korral lõnga osta ka 50g (1,75 EUR) ja 100g (3,50 EUR) tokkidena.

Käest-kätte on võimalik ost Kuressaares/Saaremaal, aga saadan ka SmartPosti või Omniva pakiautomaati.

Robin oli esimene mees, kes sai uuest lõngast omale talvise komplekti. :)

Villanööbikute villane lõng!!!

Juhuuuuuu!
Villanööbikutel on nüüd oma villane lõng!

Kaua plaanitud kaunikene. :)
Kes veel ei tea, siis tegelikult olen ma usin kuduja-vardaklõbistaja tüüp. Kuigi mulle meeldib ka õmmelda. Nukkude meisterdamise juures paelub mind suurest just asjaolu, et ma saan teha seda kõike - õmmelda-kududa-heegeldada-tikkida - et nad lõpuks valmis ja riidesse saaksid. Ja on äärmiselt lahe, kui saad päevaga kududa kampsiku - mis siis, et miniatuurses mõõdus.
Aga lõngast rääkides pean ma ennekõike siiski tänama Sirelite pere, kes Pilvelammaste väikeses ettevõtmises lelude tarbeks meie lammaste pestud villast kohevat villaloori kraasivad. See on siis see täidis, mis käib lelude sisse.
Hiiu Villa Vaemla villavabriku kohta olen senini ainult kuulnud, et seal on väga pikad ketrusjärjekorrad ning kõik ei saa jutulegi. Leena soovitusel võtsin suve alguses südame rindu ja helistasin naabersaare ketruskuningatele. Vastuvõtt oli soe ja sõbralik - enne kui arugi jõudsin saada hakkas pihta olemasolevate villavarude sorteerimine, leotamine, pesemine, kuivatamine, noppimine, kokku ja lahti pakkimine. Ühe sõnaga: pea kuu aega oli mul villa leos, pesus, kuivamas ja noppimisel. Tõsine villas püherdamine!

Eeltöös, et lõng ketrusvabrikusse saatmise valmis jõuda, ei ole tegelikult midagi eriti romantilist, kokkuvõttes on see kodustes tingimustes üsna tõsine kätte- ja ettevõtmine. Khmm... mis ei lõhna ka alati eriti meeldivalt - siinkohal kaastunne lähedastele, kes pidid selle kõik välja kannatama. Paraku pean nentima, et minu suureks rõõmuks sain väga tihti villakut sorteerides ning noppides seal ääres õndsalt ohata  - mmmmmmmmmmmmmmmmmmmmilline vill!!! Kuna kokkuvõttes käis  mu näppude vahelt läbi ca 40-50kg erineva kvaliteediga villa, siis ma olen oluliselt targem villa osas. Umbes sada korda tabasin ennast mõttelt, et oleme selle lambakarja valikul sattunud õigele teele. (Meil on siiani olnud karjas puhas rootsi peenvillane jäär - uttede põhikari koosneb peenvillalamba ristanditest, sekka ka 3 lihatõugude ristandit.)

Kogu pesemise - sorteerimise jooksul olin ka natuke murelik, sest puhtavereliste finullide vill on Hiiu Villa ajaloolise ketrusvabriku jaoks liiga kerge ning peenekoeline - seda nad puhtal kujul vastu ei võta, kui siis ainult jämedamakoelise villaga kahasse. Mõned mustad villakud tundusid aga mulle sorteerimisel näppude vahel juba väga peenvillasena... Valitses väike teadmatus, kas ketrusmasinad sellega hakkama saavad. Teine murelaps oli valge vill - nimelt tundus, et seda ei jagu ketrusvabriku miinimumkoguse jaoks piisavalt, sest valget villa kulub mul päris palju ka mänguasjade täitmiseks. Mingi päev aga kraapisin lagedale halli villa utt Ahvenalt - tema oli üks esimesest neljast ostetud lambast, elukaaslase kalaõnne lammas - praeguseks kahjuks karjast välja läinud, kuid jätnud meile ilusad kiire villakasvuga järglased.

Olin seda villa hoidnud millegi erilise jaoks... No ja nüüd tundus, et sellest kogusest piisab täpselt lisandiks valgele villale. Kuna mulle väga naturaalsetes hallides toonides lõngad meeldivad, siis tundus, et kokku miksituna võiks tulla kompott minu maitsele - sulnilt õrnhall.
Eile lõngu esimest korda silmitsedes ei pidanud pettuma!
Must lõng on üsnapäris mustjas (minu rõõmuks ilma pruunika varjundita), pehme. Uduhall on tõsine uduhall! Ketrusvabriku omanikki tunnistas, et see on väga huvitava ning ilusa tooniga välja tulnud - oluliselt heledam, kui Hiiu Villa tavapärane hall lõng.
Nii et lõpp hea - kõik hea!
Ise olen väga rahul!

Kes sellest meie pere väiksest lõngaloost oma osa tahaks saada - siis müün seda samuti hea meelega. Jämeduselt sobib hästi soki-kindalõngaks - kaalu ja meetrite suhte mõõdan tokkidesse kerimisel üle. Kui vähegi aega leian, siis ketrushooaja alguses korrutan mingi koguse lõngast vokil veidi jämedamaks kampsunilõngaks.
Hetkel on lõngavirnad veel nii ketrussoojad, et pole jõudnud nendega suurt midagi ette võtta.
Juba täna saab osta lõnga vihtides, lähiajal aga kindlasti lisaks ka tokkidesse kerituna(50g, 100g ja terve viht).
Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis on nii Villanööbikud kui ka nende lõng väljas 10. septembril toimuval Tartu Maarjalaadal!!!
Kuna mind ennast huvitab alati asjade saamislugu ning värske lambakasvatajana olen järgemööda ära proovinud teadmata hulga erinevaid villapesumooduseid - siis lisan lõppu ka kirjelduse selle kohta, kuidas ma hetke seisuga oma villa kraasimiseks või ketramiseks ette valmistan.

1. Villakute sorteerimine, suurema mustuse väljasaputamine ning väga kehva kvaliteediga villa kõrvaldamine - kui vähegi mahti, siis teen seda kohe pärast villa pügamist. Pügamisteenust on viimased aastad pakkunud meile Jardiines OÜ. (Olen küll ise ka pügaja koolituse läbinud - seal sain nii targaks, et kõige targem on ikkagi töö proffidele jätta, kui seljalihased just rauast pole ning soovid saada kätte kvaliteetselt pügatud villa.)
2. Villakud seisavad meil kuivas kõrvalhoones kilekottidesse pakituna - markeeritud siis pügamiskuupäeva, villaku tooni/kvaliteedi ja/või ka lamba nimega. 
3. Kui vill läheb ketrusse või kraasimisse, siirdub see edasi villaku või tooni kaupa leotamisse. Likku panen villa puhtasse lisanditeta sooja kaevuvette (soovitavalt nii palavasse, et kätt saab ikka veel sees hoida). Pärast ööpäevast leotust nõrutan villa sõrestik-kastis.
4. Leotatud-nõrutatud villa tõstan väikeste portsionite kaupa pesukottidesse ning loputan nende sees villa läbi kahe soojavevanni. Surun kuivaks ja lasen liigse vee välja nõrguda.
5. Pesen villa Orto Villa- ja siidišampooniga masinas villapesuprogrammiga (korraga mahub masinasse ca. 0,5 - 1 villak - teiste pesuprogrammidega katsetamine viib üldjuhul selleni, et masinas on villakujagu vildipalle).
Kes tahab oma villa pesta Fairy, Säästumarketi kõige odavama nõudepesuvahendi vms.  ning väidab, et ta ei märka villa juures mingit erinevust - siis laske käia. Minu meelest on erinevus väga suur - vill muutub hulga maad rabedamaks ja takusemaks. 
*Käsiketruseks mineva villa puhul olen kasutanud ka Eastconi villase pesuvahendit, mis jätab lanoliini villa sisse ilusti alles - paraku on aga suur kogus lanoliini kraasimis- ja ketrusmasinate hooldajatele paras peavalu.
6. Pärast pesu nopin villa lahti ja laotan kuivama - need villasalgud, mis tunduvad veel määrdunud, lähevad uuesti pesukottidesse ning järgmise villakogusega pessu.
7. Suvised villakud on tihti piisavalt puhtad, et pärast kuivamist saab neid edasi töödelda - talvised villakud lähevad veel läbinoppimisse, et heinasodi välja puistata.

Villaku puhtamalt kättesaamine on igal juhul oluline, kui soovid villast midagi enamat, kui lihtsalt lõkkematerjal. Mul on hetkel pooleli noppimisega üks väljaspoolt minu lauale jõudnud pestud lihalamba villak, mille puhul võin nentida, et sellise villaga lammastel ma paraku ilmselt viskaks ka villa lihtsalt tulle. Kuna tean ka tausta, siis seda villa seljas kandnud lammas jalutab looduslikul karjamaal (ohtralt kadakaokkaid, kuuseokkaid ning igas mõõdus ning liiki takjaid), ööseti krõmpsutab see lambake aastaringi heina laudas boksipoole kaldu ehitatud söötmest  (ohtralt heina villakus, üle kogu villaku) ning kasukas pügatakse tal seljast maha vaid kord aastas (pikema villakiu otsad on nii sõnnikused, et nende puhtakspesemine on peaaegu võimatu missioon). 10-pealise põhikarja sellise  villa puhtaksnoppimise jaoks peaks olema kaamelikannatus või ööpäeva pikkus vähemalt 48 tundi. Igal juhul ei vääriks ajakulu minu silmis küünlaid.
NB! Puhtam villak = vähem tööd. Puhtama villaku saad lambalt, kui
- suudad hoida karjamaa takjatevaba (hooldusniit!), looduslikel karjamaadel tekitab probleemi lisaks ka kadastike ja kuuskede olemasolu. Kõige hullemad on aga siiski takjad!
- seespidamisel ei kasuta traditsioonilis pidamisboksi poole kaldu söötmeid, kust hein lammastele söötmise ajal otse selga pudiseb - praktika näitab, et vertikaalsest söötmest saab lammas samuti heina ilusti kätte. Probleemi lahendavad ka villamantlid, mis villaku puhtuse säilitamiseks villaku peale tõmmatakse - nende puhul aga ei tohi unustada, et neid on villa kasvamisel vaja järele anda. 
- kaks korda aastas lambaid pügades saad kindlasti puhtama villaku, kui 1 kord aastas pügades.

Paraku tuleb leppida ka asjaoluga, et mõni lammas lihtsalt on suurem räpik kui teine - püherdab pidevalt mullas ning laseb talledel oma seljas trampida.

Nukkudest ja mängust

Mäng on väikese inimese töö.
Enamus minu laste põlvkonnast kasvab erinevalt minust endast üles kohustuslike jalgrattakiivrite, turvanõuete ja hoolsa vanemliku järelvalve all. Rohkem teadvustatud ohte, rohkem piiranguid. Targad teadurid kinnitavad et mittemiski siin ilmas ei suuda asendada lapse arengus mängu. Algselt ja ürgselt on lapsed loodud maailma avastama just läbi mängu, mida ei kontrolli vanemad. Nende endi loodud ja läbielatava mängu. See on see, mis arendab nende oskusi, toidab kujutlusvõimet ning emotsionaalset külge. See on see, mis aitab lapsel tulevikus leida sõpru, lahendada probleeme, vabalt suhelda ning üle saada oma hirmudest. Ma ei arva muidugi, et lapsed peaks päevaks vanemate silma alt ära metsa saatma maailma avastama. Ega minagi kõigi laste mängudega kaasa lähe - ikka kipub sinna tulema juurde keelde-käske-piiranguid. Lisaks vanemate poolt oluliselt kontrollitumale elukeskkonnale trügivad aina enam esile "mitte niiväga teretulnud mängud". Arvutimäng kindlasti parandab reaktsioonikiirust ja telekast tuleb ehk ka mingi hariv infokübe ning telefoniga saad kogu maailmaga kontaktis olla 24/7 - aga mil määral need arendavad kujutlusvõimet, sotsiaalseid oskusi ja olukordade lahendamise võimet? Eeemmm... ilmselt mittejusteriti.

Tegelikult saadab ju mäng meid läbi elu. Ma ei leia, et täiskasvanud peaks häbenema seda, kui nad tahavad endale nukku osta. See on nagu kontakt iseenda ja oma lapsepõlvega. Pisike äramaa sinu kodusel sohval. Võib-olla igatsed sa kedagi, kellele mõnel õhtul patse punuda... või papusid heegeldada. Miks ka mitte sedapidi lõõgastuda?

Mulle paratamatult meenub ühe targa mehe ütlus selle kohta, miks talle ta juhtiv ja küllaltki paljunõudev töö meeldis - sest selles oli mängu ilu! On neid, kes oskavad seda nautida sõltumata vanusest.

Kuidagi ma tahtsin aga jõuda selleni, miks mul on ühes toanurgas õmbluslaud ning õmblusmasinal istub paar natuke isevärki tekstiilnukku. Ehk siis natuke tagamaadest ning enda mälestustest, mis on otseselt seotud sellega, miks ma üldse teen seda, mida ma praegu teen.

Pärast poja sündi ma niiväga sellele ei mõelnud - aga tütre emana on mu enda lapsepõlv kuidagi üha enam minuga. Mõtlen palju oma mängudele ja mänguasjadele ajast, mida ma veel mäletada suudan. Tänu minu isale on meil ka arvestatav hulk lapsepõlvefotosid mängudest ja niisama toredatest päevadest - sest isa oli väikest viisi harrastusfotograaf. Vastukaaluks näiteks eakaaslastele, kelle ainsad lapsepõlveülesvõtted piirdusid tihti sätitud nääripiltide või muude perekondlike sündmustega paar korda aastas.

Väikesed lapsed on väga vahetud. Meie väiksel tibul on juba olemas veidi vanemaks eaks minu poolt ostetud nukk, mille valisin, kui kõige ilusama nuku, mida ma hetkel leida suutsin. Samas pean ma tunnistama, et selle nuku vastu on pisipiiga huvi olnud üürike. Kuigi ta tõepoolest on karbist välja võttes kaunis ja kvaliteetne. Käega katsudes siidise viimistlusega plastikust, millel on plastiku raskus. Samas võrdluseks on mu enda valmistatud pehmed lelud - kui mistahes õmmeldaval mänguasjal saab olema juba äratuntav keha ning aimatavad näojooned - on see kohe näppamiseks ning kallistamiseks 100% populaarne. Minu üllatuseks isegi mu poiss, kes praegu vanuselt pool neli - on hakkanud vahel magama kaisuloomaga ning embab kirgliselt Stellat, kes minu ajanappuse tõttu ikka veel aluspesus õmblusmasinal kükitab ning omale korralikke riideid pole selga saanud... See on minu jaoks olnud märk, et teen midagi õiget... et kanga ja villa pehmus ja soojus on see, mille omadused ületavad ka tänapäeval mõnes mõttes "tunnustatud saksa kvaliteedi".

Viimase teemaga oskan paralleele tuua ka oma lapsepõlvest. Nimelt sain ma ükskord kingiks endale nö. "saksa nuku", millel oli selline pehmemast plastikust pea ja lühikesed lokkis pruunikad juuksed. Beebinukk - isegi mingi plaat käis tal seljapealt luugist sisse ja laulis mingeid laule võõrastes keeltes. Selle nukuga ma mängisin ikkagi suhteliselt tihti, sest ta oli väga ilusa näoga ning talle oli võimalik päris lapseriideid selga toppida. Ta nimi oli Sonni.

Siis oli mul veel üks suur vene-aegne poenukk, mida ma isaga koos mänguasjade kauplust külastades endale vaikselt pikki minuteid riiuli ees seistes ja anuva pilguga välja lunisin. See nukk oli karbis nii ilus. Ja alguses oli see minu ja isa saladus, millest emale ei tohtinudki rääkida - nukk oli vaikselt oma karbi sees lilla-mustatäpilises kleidis mu voodi all peidus - kui kedagi polnud silmapiiril, siis ma teda õigevähe piilusin. Paraku ei olnud temast toredat mänguseltsilist - juuksed pulstusid, nägu määrdus kiiresti ja seda ei saanud seebise vatitupsuga puhtaks nagu teistel nukkudel. No mittemängitav kolakas sai sellest toredast poeletinukust.

Ning siis Siiri. Siiri tegelikult oli alguses mu kõige vanema õe nukk - pehme puuvillasest kangast keha ja plastikust pea ning pikkade juustega. Ma ei teagi, mis ta nimi võis olla, sest meil on õega arvestatav 10a. vanusevahet. Miski äparduse tõttu oli ta minu ajaks igatahes oma originaalpea kaotanud ning vanaema oli saamatute pikkade pistete ning 10-numbrise niidiga õmmelnud talle otsa mingi suvalise kõva plastikpea, millel olid kinni-lahti käivad jäikade ripsmetega silmad, ära kaksatud ninaots ning umbes 10%  algsest allesjäänud heledaid  lühikesi lokkis juukseid. Pea vänderdas kohmaka õmblemise tagajärjel keha küljes nii nagu juhtus. Keha täiteks olev vatt turritas ära kulunud tallaõmbluste vahelt välja - nagu taldade tugevduseks oleva papitükidki. Aga see oli mu kõige armsam beebimängunukk, kelle ma ka vahel voodisse kaissu võtsin. Endale kinnitasin, et beebid ei oskagi pead veel hoida, selle pärast see keha küljes vänderdabki ning imikutel ei olegi palju juukseid peas. Riideidki katsusin talle ise õmmelda, sest sellise väikese kasvu tarbeks imikute omad ei sobinud. Aga siiani meenub see väike armetu nukuke mulle, kui kõige toredamini mängitav nukk. Ja ma oleksin õnnelik, kui suudaksin omatehtud kaisukate ning nukkudega pakkuda mõnelegi lapsele sarnast emotsiooni. Ise hinges ikka loodan, et need lapsed näevad tekstiilnukus ka siis veel toredat mängukaaslast, kui ta on juba täiesti ära mängitud ning natuke narmendav. Või mõtlevad talle heldimusega ise kunagi lapsevanemaks saades.

Lahedate lokkidega Brita

Brita on täiesti teenimatult jäänud pikaks ajaks ilma oma postituseta.
Ta on tasase naeratusega sulnis tegelane - aga väärib siiski tähelepanu. Tasase ning uneleva loomuga. Lillenuusutaja ning toast-tuppa tantsija tüdruk. Vahel võib ta tundide kaupa aknast vaadata vintide tegusat toimetamist või kärbse pärastlõunast jalutuskäiku mööda uksepiita...

Brital ei ole kuhugi kiiret. Rahuliku meelega istus ta õmblusmasinal kogu selle aja, mil ma ta kleidikese voodrit käsitsi oma kohale silmasin. "Tee-tee! Peaasi, et tuleb ikka ilus."

Alguses me arutasime koos, et talle piisab ikka ainult ilusatest lillenuusutamise kleitidest. Siis terrassilaual pikutades ja rõivaste kangaid valides silmas ta aga liivakasti äärses sirelipõõsas üht põõsalinnu peret askeldamas. Ja absoluutselt kohe oli Brital vaja siiski ka mängupükse - no selliseid, millega saaks ilusti põõsastes rüsida või liivakasti serval istuda, kui teised lapsed liivakooki küpsetavad ning salamahti linnupaari usinat toimetamist jälgida.

No ega ma seda talle saanud pahaks panna. Pigem katsusin teha püksid kah sellised puhvis ja plikalikult roosalillelise voodri ning pisukese pitsiga. Mingi teksatunke ei oleks sellele tüdrukule kohe üldsemitte istunud...

Püksid valmis - pidi Brita mitu päeva sobivat liivakasti-ilma ootama, sest vahepeal võttis kätte ja hakkas sadama. Aga õnneks saavad kõik sajud kord otsa ja liivakasti servad on taaskord istutavad ja koogid kenasti vormitavad!

Brita on naturaalsetest materjalidest ca 40cm pikkune ja 400g kaaluv ainulaadne käsitöönukk: lõige inspireeritud Laura Wheeleri loomingust, keha materjaliks 100% puuvillane Tilda nukukangas, täidetud meie väikese mahetalu valgete lammaste pestud-kraasitud villaga. Villa pesuks kasutame Orto villašampooni ning meie villa kraasib OÜ Pilvelambad.
Brita käed-jalad on keha külge kinnitatud kookosnööpidega - see tähendab et neid saab puusast ning õlast liigutada mis lihtsustab nuku riietamist ning annab juurde erinevaid mänguvõimalusi! Kõik seljas ja kaasas olevad rõivad saab seljast võtta. Brita on esimene plika, kes Villanöbiku käsitöönurgas sai endale Liinavabriku karjast pärilt wensleydale tõugu lamba villast lokilised juuksed. Just nende lokkide tõttu ei soovita teda mängukaaslaseks alla 5.a. lapsele. Lokid nõuavad pisut erihoolt - nende lahti kammimiseks sobib kõige paremini väike kraas. Kui lokke mitte lahti kammida, viltivad need intensiivse mängu juures rastapatsideks - mis on kindalsti ka omamoodi lahe soengustiil, kuid muudab keerulisemaks edaspidise soengute seadmise. Lokid on parukaks heegeldatud DollyMo mohäärise nukujuukselõngaga.
Brita silmad-suud on tikitud puuvillase tikkimislõngaga.

Garderoobi kuulub eest trukkidega kinnitatav lilleline kreemikates toonides hõlmik-kleit, millel on ülaosas valgest batistst vooder, kaunistuseks kaks lillenööpi ning puuvillapitsist alläär.
Lisaks helesinised väikese taskuga tunked, mille ülaosa vooder ning säärekandid on samast lillelisest kangast, mis kleitki - pükstel on trukkidega kinnitatavad traksid ning rinnaklapil pitskaunistus koos puidust "Handmade" -kirjalise ilunööbiga.

Brital on ka väikesed valged pitsilise kummiga aluspüksid, mida kaunistab lustakas roosa notsu.
Pisikesed tekstiilist papud on ääristatud kummiga ja kaunistatud samuti lillenööpidega.
Brital on ka peene vardaga kootud luksuslik alpaka-siidi segusest lõngast pitsiline kampsik, mis sobib hästi nii kleidi kui tunkedega. Kampsikul on ees kaks pärlinööpi. Samast lõngast on kootud ka Brita väikese kaisujänese kleidike, mida kaunistab samast sarjast lillenööp. Kaisujänes on valmistatud 100% puuvillasest Tilda kangast ning täidetud samuti villaga. Jänkukese silmad on joonistatud veekindla kangavärviga ning nina tikitud puuvillase tikkimisniidiga.
Brita ja tema riietus on valdavalt uutest materjalidest - v.a. tema roosa põrsaga aluspüksid, kleidi batistvooder ning lillenööbid, mis kõik on taasakasutusmaterjalid.
PS: Eriline tänu nende lillenööpide eest minu põnnide toredale tädile!

Kes soovib Britat poetada kingikotti või tuua koju mängukaaslaseks - leiab ta Kuressaarest Loomesuvila riiulilt tema kaunimustrilises lillelise-kibuvitsalise voodriga käsitöökarbis!

(Muidugi võib ostusoovist teada anda ka mulle otse vastavasisulise teatega!)

Lihtsatest Villanööbikutest

Oehh. Möödas on nädal aktiivset villanööpimist...
Seda on isegi näppudest tunda.
Juhtus selline lugu, et üks hea tuttav tahtis paari nööbikut... Ja üks neist pidi minema veidi pisemale poisslapsele. Kõik need tuled ja viled ja pitsid-satsid seega ei tulnud kõne alla. Nii et hakkasin lappima oma lõigete ja mõtete kaustu... et teha midagi lihtsamat... lutsutatavamat... aga samas mitte ka väga igavat.
Hakkasin katsetama paari erinevat lõiget ja lahendust. Mingil hetkel aga nägin veidi unise silmaga, et selline tore suvine ettevõtmine nagu Loomesuvila otsib oma riiulitele uut kaupa. Kuna julge hundi rind on rasvane, siis tegin pisikese pärimise. Tagasiside oli väga positiivne! Uskuge mind - vahel on vaja seda positiivset tagasisidet, sest muidu vaikselt koduses õmblusnurgakeses nokitsedes tekib väike kahtluseuss, et kas see, mida sa teed, ikka on üks asjalik tegemine... Sest kui ainsad sinu loomingu kirglised austajad on sinu enda lapsed, siis ehk on asi ühises geenidefektis... Igatahes mingi hetk avastasin ennast erinevaid villaseid tegelasi pakkimas, silte kujundamas, karpe kokku liimimas... No tegemas kõike seda, milles ma pole ehk eriti osav - aga julge pealehakkamine on ikka pool võitu. Ja kui sa oledki väga roheline, siis on sul vähemalt kasvulootus!!!
Kolmest lihtsast nööbikust asus uude koju teele keskmine sinine-lilleline karu. Ülejäänud näidiseksemplarid pidid esialgu minuga kuulekalt koju tatsuma, et päeva pärast koos hobuse Hoole ning sabata kassi Manxiga Loomesuvilasse ilma ja inimesi kaema minna.

Igatahes sain ma loomeinimeste vastuvõtust otsast-otsani positiivse energiaga laetud ja lubasin, et nädala pärast hiljemalt toon näputäie Lihtsaid Nööbikuid juurde. Ja voilaaaaaa! Siin õmblusmasinal need valutavate sõrmede eest vastutajad siis osaliselt üles rivistatud ongi:

Seekord siis veidi naiselikumates toonides kass, kellel on saba (vägagi kammitavast ning mõnusalt mohääriselt pehmest Dolly Mo nukulõngast) ja kaks karu, kellel ei ole saba kohe üldsemitte. Üks neist mömmidest spetsiaalselt pisemate inimeste pihkude jaoks - ilma nööpide ning pisidetailideta.
Ma ise olen nende tegelaste üle igatahes täitsa õnnelik.

Isegi natuke kurb oli neid täna paberkottidesse pakkida ning Loomesuvilasse viia. Samas istub mul siin töölaual kannatamatult oma järge ootamas juba ka paar suuremat tööd. Nii et natuke heameel ka, et saan vahelduseks pidada keerulisemaid läbirääkimisi ning et Lihtsad Nööbikud näevad hulka rohkem melu ning lapsi, kui need kaks kratti, kes mul kodus ringi sahkerdavad. Võib-olla leiab mõni neist isegi päris oma inimese. Sest lelude tegija suurim soov on ikkagi, et lisaks tema enda südamele rõõmustaks tema poolt meisterdatud tegelased ka teisi südameid.

Kui rääkida tehnistest parameetritest, siis need Lihtsad Villanööbikud on kõik eranditeta valmistatud kvaliteetsetest Tilda puuvillastest kangastest - täidiseks ikka meie enda koduste mahelammaste mõnusalt pehme-valge pestud-kraasitud vill. Silmad on joonistatud veekindla kangavärviga, ninad tikitud puuvillase tikkimislõngaga. Käpad on neil õlast liigutatavad. Kuna seekordses nööbikud on veidi naiselikumates toonides, siis sai neile ka pisut puna palgele pandud.

NB! Kui te küsite, mis Lihtsatel Villanööbikutel on rangis jalad, siis lihtne vastus sellele oleks, et nad tulevad ratsutajate perekonnast...